Pärtliöö

Prosper Merimee

Pärtliöö oli suur kuritegu, isegi tolle aja kohta, ent veresaun 16.sajandil ei ole sugugi seesama kuritegu mis veresaun 19. sajandil. Lisagem, et suurem osa rahvast võttis sellest osa, kas tegelikult või mõttes: ta relvastas ennast, et rünnata hugenotte, keda ta pidas võõrasteks ja vaenlasteks.

Prosper MГ©rimГ©e

Pärtliöö

EESSГ•NA

Ma olen läbi lugenud üsna suure hulga mälestusi ja pamflette 16. sajandi lõpukümnendite kohta. Ma tahtsin teha oma lugemistest kokkuvõtte ja siin see on.

Mina armastan ajaloos vaid anekdoote, ja nende seas eelistan ma neid, mis minu kujutlust mööda annavad õige pildi mingi ajastu kommetest ja karakteritest. See huvi pole eriti õilis; aga ma pean oma häbiks tunnistama, et ma eelistaksin Thukydidesele[1 - Thukydides (u. 465-395 e.m.a.), kreeka ajaloolane, „Peloponnesose sõja ajaloo” autor; lisaks erapooletusele püüdis selgitada sündmuste põhjusi; oli kõige põhjalikum ajaloolane antiikajal] Aspasia[2 - Aspasia (5. saj. II pool e.m.a.), Miletosest pärit kaunis, tark ja vaimukas naine, oli Periklese sõbratar ja nõuandja] või mõne Periklese[3 - Perikles (u. 495-429 e.m.a.), Ateena riigimees ja riigi tegelik juht; tema ajal oli Ateena majanduse, poliitika ja kultuuri õitseng] orja autentseid mälestusi; sest mälestused, mis kujutavad endast autori intiimset vestlust lugejaga, on üksi võimelised andma inimese portreid, mis mind lõbustavad ja mulle huvi pakuvad. Sugugi mitte Mezeray[4 - Mezeray, Francois Eudee de (1610-1683), prantsuse ajaloolane, „Prantsusmaa ajaloo” autor], vaid Montluci[5 - Montluc (ka Monluc), Blaise de Lasseran Massencome, seigneur de (1502-1577), Prantsuse marssal, „Kommentaaride” autor], Brantõme’i[6 - Brantõme, Pierre de Bourdeille, seigneur de (1540-1614), prantsuse memuaarikirjanik, kuulsate meeste ja kuulsate naiste elulugude autor], d’Aubigne[7 - d’Aubigne, Theodore Agrippa (1552-1630), prantsuse kirjanik ja ajaloolane, oli Henri IV sõjakaaslane ja hugenottide väepealik; peateosteks ususõdu käsitlev „Traagilised poeemid” ning „ülemaailmne ajalugu”], Tavannes �i[8 - de Tavannes (1509-1573), Prantsuse marssal, võttis aktiivselt osa hugenottide tapmisest 24. augustil 1572], La Noue[9 - La Noue, Francois de (1531-1591), hüüdnimega Raudkäsi, hugenottide väejuht, oma aja kohta haritud inimene, humanist, nõudis alluvatelt ranget distsipliini ning keelas vägivalla võidetute üle] jt. põhjal võime me luua ettekujutuse 16. sajandi prantslasest. Kaasaegsete autorite stiil annab meile niisama palju teavet kui nende jutustused.

Näiteks lugesin ma Estoile �ist[10 - Estoile, Pierre de l’ (1546-1611) – kolmandasse seisusse kuuluv pariislane, kelle mälestustes räägitakse tolle aja sündmustest, eriliselt muretsemata faktide ajaloolise tõepära üle] järgmise kokkusurutud märkuse:

„Neiu de Chäteauneuf, üks kuninga favoriitidest enne seda aega, kui kuningas Poolasse läks, oli kerge armuloo tõttu abiellunud firenzelase Antinottiga, galeeri järelevaatajaga Marseille’s, ja leides viimase liiderdamas, tappis ta mehelikult omaenda kätega. “

Selle ja paljude teiste lookeste abil, millest Brantme kubiseb, loon ma oma vaimus Гјhe karakteri ja Г¤ratan ellu Гјhe daami Henri III Гµukonnast.

Minu meelest on väga põnev võrrelda nende kombeid meie omadega, ja täheldada viimastes tugevate kirgede allakäiku rahu ja võib olla et õnne nimel. Nüüd tuleb teada saada, kas meie oleme rohkem väärt kui meie esivanemad; selle üle otsustada pole sugugi hõlpus; sest vastavalt ajastule on arusaamad võrdväärsete tegude kohta paljugi muutunud.

Nõnda ei põhjustanud 1500. aasta paiku tapmine või mürgitamine sugugi niisugust õudust, nagu see põhjustab tänapäeval. Aadlik tappis reeturlikult oma vaenlase; ta palus armu, seda anti talle, ja ta ilmus taas seltskonda, ilma et ükski inimene oleks talle tusast nägu näidanud. Teinekord koguni, kui tapmine oli seaduspärase kättemaksu tulemus, räägiti mõrtsukast nii, nagu tänapäeval räägitakse seltskonna