VГµimaluste vГµimalikkus

Jaan Kaplinski

Valik esseid: Mis on luule? Kirjanduse tähendusest Mood ja ilm, aeg ja luule Interpretatsioonid ja impressioonid Tammsaare ja Hemingway Arvo Vallikivi skeptiline mütoloogia Kuningas ja neandertallane Ajapinde ja ruumikillukesi Rahvalaulu juurde jõudmine Mõned «Tähe mõrsjast» virgutatud mõtted Parallelismist lingvisti pilguga Riimidest: natuke teooriat ja rohkem praktikat Võimaluste võimalikkus. Keel Adverbid ja verbid Pool kinga pooles jalas Keel ja mälu Stiihiline keelekorraldus argoos ja ühiskeeles Kriitilisi mõtteid lendavate kummikute asjas Keelekorralduse süvastruktuurist Minu eesti keel

Jaan Kaplinski

VГµimaluste vГµimalikkus

MIS ON LUULE?

küsime vahel, oleme alati küsinud ja küsime vist edaspidigi. Asja sees olija aga mõtleb vahest, miks ei minda kalurilapselt küsima, mis on meri. Kuigi ta teab väga hästi, MISSUGUNE meri on ja oskab merest mõndagi vesta.

Ikka tahame tõmmata piiri kõigele ümber. Per genus proximum at differentiam specificam, nagu õpitakse loogikakursuses. Aga mis on siis luule lähim soomõiste? Sõnakunst või kunst. Aga noid defineeritakse tavaliselt loendiliselt: kunst on luule, kujutav kunst, muusika, tants ja kasvõi malemäng, kui defineerija on järgumaletaja. Jaapanis loetaks kunsti hulka veel lillekompositsioonide koostamine – ikebana, aiakunst, aga ka džuudo, karate, vibulaskmine ja taevas teab mis veel. Ja luule liigierisusega on sama segane lugu, sest öelda igaveseks, kus asub joon, mis eristab luulet kõigest muust, on loll tegu isegi kirjandusteadlase poolt

Wittgensteini Familienähnlichkeit kõlbab siin vist paremini. Perekonnaliikmed on omavahel sarnased, kui poeg on isa moodi, pojapoeg oma isa moodi, teine poeg ema moodi ja kolmas poeg oma keskmise venna moodi, kuigi ei või öelda, et pojapoeg tuntavalt vanaisa või kolmas poeg isa nägu oleks.

Nii on kõik luule kindlasti luule moodi, aga vahel otse, vahel ainult kaudselt. Sest luulegi on aegades harunenud ja muutunud nagu perekond, teda on mitmeti mõistetud, väärtustatud ja kanoniseeritud. Ja kui tõmbame kuskile punase joone ja ütleme, et see, mis on teispool joont, ei ole enam luule, peame ehk juba homme kogema, et luule on joone ületanud, jäädes ometi küllalt luulenäoliseks.

Kuigi luulel on palju nägusid. Mõned neist on meile tuttavad, teised võõrad, kolmandad hoopis ununenud. Luule on funktsioneerinud mitmeti ja sealt mitmed tema kunagised näod.

Luule on olnud mälutehniline abivahend: kirjaoskuseta või napi kirjaoskusega kultuurides värsistati kriminaalseadustikud, võimlemisjuhatused, palved ja geograafilised teadmised. Tänapäevgi pole paremat viisi π kümne kümnendkoha meelespidamiseks kui näiteks niisuguse venekeelse salmikese toel:

Это я знаю и помню прекрасно,

пи многие знаки мне ллишни, напрасны.

Kunagi kasvatati Kreekas ja mujal noorsugu “Iliase” ja “Odüsseiaga”, salmide pähetuupimisega, mis ilmselt siis aitas noortel seal sisalduva tarkuse omandada ja sellega noori sotsialiseerida, kodanikukõlvuliseks muuta. Platon, kes ise Sokratese juures hoopis teise didaktika järgi teadmisi omandas, olnuvat luule peale just sellepärast tige, et luule tema ajal kasvatamistööd monopoliseerida taotles. Ja muidugi ei sisaldunud luules dialektikat, vastakuste vahel võnkuva vaba – ja paratamatult proosalise – mõtte pinevust. Platoni vaatenurgast ei saanud tema aja luule (milles eepikal aukoht oli) ollagi muud kui noorsoo eksitamine mõttekehva sõnakõlinaga. Mõtte ülekandmine luulesse oli mõtte vaesustamine, midagi, mis annab võrrelda ruumilise kujundi projekteerimisega pinnale, kus ruumikujundist midagi vältimatult kaotsi läheb.

Luule on olnud vaid laulutekst, laulust lahutamatu. Muusika käis luulega koos ja nad vajutasid teineteisele oma vormi. Vahel seati sõnad viisi järgi kokku, nagu teeme meie praegu, vahel muudeti viisi sõnade järgi, nagu tegid meie vanaisad-vanaemad lorilaule lauldes. Vahel aga ei piirdunud sõnade viisi järgi seadmine