Kajakas vГµltsmunal

Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski mГµtiskluslikku lГјhiproosat aastatest 1996-2000.

Head ja kurjad koerad

Olen elanud paar kuud Tamperes Pispalas, mis on mõneski mõttes samasugune äärelinn nagu Tartu Veeriku, kus on mu linnakodu. Esimesed päevad Pispalas aga tajusin, et midagi on seal väga teisiti, midagi on puudu. Siis taipasin, et see midagi on koerte haukumine. Veerikul nagu igal pool Eesti äärelinnades ja väikelinnades on palju koeri ja koerte haukumist. Aiaväravatel on koerapildid ja sildid “Kuri koer”. Vist enamus koeri minu kodumaal ongi kurjad. Enamust neid peetakse lühikeses ketis ja neist oodataksegi, et nad oleksid võõrastele tigedad, et neid kardetaks.

Milan Kundera mõtiskleb oma “Olemise talumatus kerguses”, et suhtumises koertesse avaldub ühiskonnas valitsev vaim. Kui kasvavad pinged ja inimestesse koguneb tigedust, valatakse see välja koertele. Tapetakse hulkuvaid koeri ja ajalehtedes ilmuvad kirjutised, kus nõutakse koerte hävitamist ja koerapidamise keelamist.

See on asja üks pool. Ent suhtumine koertesse võib kajastada inimsuhete kibedust ja raskust muulgi viisil. Koer on oletatavasti inimese kõige vanem koduloom, kes on elanud inimesega palju aastatuhandeid. Koeral ja inimesel on käitumuslikke ühisjooni, mis tegid sellise kohanemise, inimese ja koera kooselu võimalikuks. Me mõlemad oleme karjaloomad, meil peab olema oma kari (perekond, sugukond, hõim, rahvus), oma territoorium (kodu, kodumaa) ja meie karjas kehtivad keerulised alluvus- ja konkurentsisuhted. On juhtkoerad ja alluvad koerad. Võõra karja koertesse ja inimestesse suhtume umbusklikult, see umbusk võib kasvada üle vaenuks. Meile võib tunduda, et võõrad inimesed ja koerad ohustavad meie territooriumi, meie kodu. Peame seda siis valvama, ja kui ise sellega hakkama ei saa, usaldame selle töö koertele.

Mida suurem on meie umbusaldus ja hirm võõraste ees ja mida võõramana suur osa muid inimesi meile tundub, seda selgemini saab “võõras” vaenlase sünonüümiks. Elame ühiskonnas, kus inimeste vahel valitseb varjatud vaenulikkus. Mitmesugused reeglid ja tavad ei luba meil seda vaenulikkust avalikult väljendada. Me ei ütle möödujale, et ta nägu ei meeldi meile, et ta tundub kahtlase tüübina ja oleks parem, kui ta oma nägu siin üldse ei näitaks. Nii aga tahaksime sageli teistele öelda. Oleme leidnud võimaluse seda öelda: laseme seda enda asemel teha koertel. Lõrisevad ja haukuvad koerad väljendavad meie kahtlustavat ja vaenulikku suhtumist teistesse inimestesse. Eesti äärelinnades ja väikelinnades näib selline suhtumine olevat päris üldine, Soomes aga mitte. Nii üllatab eestlast seal vaikus, see, et läbi aohämaruse ei kosta kurjade koerte haukuvat koori.

Koerad väljendavad oma peremeeste-perenaiste varjatud suhtumisi muulgi moel. Soomes on suur osa koeri “pehmet” tõugu heasüdamlikud koerad, lapikoerad, kollid, puudlid, Eestis domineerib kindlalt saksa lambakoer, keda inimesed kutsuvad ikka hundikoeraks. Pole vaja olla doktor Freud, et näha, mida selline koer ja tema nimetus sümboliseerivad. Hundikoeras on metsikust, hoolimatut jõudu, hundikoeras väljendub inimese alateadlik soov olla võõrale hunt, lülitada suhtlemises möödujaga endast välja inimlikkus, vallandada endas kiskja. Mis ei tähenda, et hundikoerad ise alati oma imidžile vastaksid – on nendegi hulgas heasüdamlikke lorusid.

Muidugi ei ole selline enda frustratsiooni ja viha väljaelamine koerte kaudu päris täielik. Koerigi peab pidama kinni ja ei või lasta vastikut võõrast maha murda. Lõrisev-haukuv koer aga saab talle öelda oma koerakeeles, mis tema peremees temast arvab. Koera vahendusel saame vahel teda ka hammustada, talle säärde karata. Inimestesse kogunenud viha ja meelekibedus leiab väljenduse koertekooride igahommikustes ja igapäevastes etteastetes. Sellel, kes oskab koerte keelt, on Eestis ja mujal Ida-Euroopas raske elada. Soomes on kergem.

Märts 1996

PS Seda artiklit paar aastat hiljem redigeerides ei saa jätta meenutamata, et 2000. aasta algul