PГµhja-Ameerika indiaanlaste legendid

Koostanud Varje Varmis

Maa loomine; Maailma loomine; Esimese naise ja esimese mehe loomine; KUNST; MUUSIKA; TANTS; Tee ülailma; Surnute maa; Koiott ja surm; Maailma lõpp; Kuidas tekkis linnutee; Koiott tantsib tähtedega; Magusa Rohu elu ja surm; Päikese tütar; Hopi poiss ja Päike; Päikese lapsed; Vanaema ämblik varastab päikese; Päike ja Kuu; Kuu petmine; Äikese tulek; Kuidas tuli inimeste juurde tuli; Tule päritolu; Legend unenägudepüüdjast; Vihmalausujad; Suvetegija; Tuuletegija; Lugu piisonitantsust; KEELED, NIMED; PÜHAD, TAVAD JA KOMBED; USK JA EBAUSK; Punane Luik; Ronk; Karud; Kuidas vares mustaks muutus; Wakiash ja esimene tootemisammas Ei sobi alla 12-aastastele lastele.

Koostanud Varje Varmis

PГµhja-Ameerika indiaanlaste legendid

Juba väga kaua aega tagasi panid indiaanlased hieroglüüfide või piltkirja abil kirja erinevaid müüte ning need anti põlvest põlve edasi ka suulise jutustuse vahendusel. Igal suguharul oli oma jutustaja, kes sageli oli ühtlasi ka teadjamees ja ravitseja. Jutustaja ei olnud vaid hea kõneleja – ta täiendas jutustust ka erinevate žestide, näoilmete, lauludega.

Jutustustes korduvad erinevad motiivid, nagu näiteks neli (ilmakaarte järgi) või seitse (ilmakaartele lisaks ka taeva, maa ja keskpunkti suund) tegelast, sündmust või objekti. Inimesed on sageli loomadega samaväärsed ja võivad võtta teise elusolendi kuju – inimene looma kuju ja loom inimese kuju. Kesksel kohal on soov olla loodusega harmoonias ja rahujalal. Omane on animism.

Maa loomine (Cherokee)

Maa hulbib vees nagu suur saar ja ripub nelja nahkse köie otsas, mis on kinnitatud mäekristallidest taevalae külge. Kui köied katkevad, kukub Maa kolinal alla ning kõik elusolendid kukuvad koos sellega ja hukkuvad. Siis on kõik jälle nii, nagu poleks Maad mitte kunagi olemas olnud. Kõikjal on vaid vesi.

Jah, aegade alguses oligi kõikjal vaid vesi. Elusolendid elasid vikerkaare kohal ja neid oli seal väga palju.

„Meid on siin liiga palju,“ ütlesid loomad. „Me vajame rohkem ruumi.“

Nad saatsid Veepõrnika uurima, mis vee all on, ning Veepõrnikas libiseski üle vee, kuid ei leidnud killukestki maismaad. Siis ta sukeldus ja tõi põhjast väikese tükikese pehmet muda, mis imelisel moel nelja ilmakaare suunas laiali valguma hakkas. Nii tekkiski suur saar nimega Maa, millel me nüüd elame ja mille Keegi Kõikvõimas köitega taevalae külge kinnitas.

Alguses oli Maa tasane, pehme ja mudane. Kõik loomad tahtsid kiiresti sellel elama hakata ning seepärast saadeti linnud vaatama, kas maa hakkab juba kuivama ja kõvemaks muutuma, kuid linnud teatasid, et nad ei leidnud ikka veel kohakestki, kuhu jalga toetada.

Siis saadeti Vanaisa Hiireviu asja uurima. Ta lendas väga madalalt ja nägi, et maapind on ikka veel pehme ja mudane, kuid kohas, millest hiljem sai Cherokee maa, märkas ta, et pinnas on hakanud pisut kuivama. Selleks ajaks oli aga Hiireviu väsinud ning kui ta oma tiibu lehvitas, puudutasid need maapinda ja sinna tekkisid orud. Kohtades, kus tema tiivad üles tõusid, tekkisid mäed. Vikerkaare kohal elavad loomad vaatasid seda ja ütlesid: „Kui ta samas vaimus jätkab, on varsti kõikjal vaid mäed.“ Ja nad kutsusid Hiireviu tagasi.

Lõpuks muutus maa kõvaks ja kuivaks ning loomad laskusid Maa peale. Nad ei näinud eriti midagi, sest Kuud ja Päikest ei olnud, kuid siis ütles keegi: „Haarame Päikesest kinni ja tirime tema ka vikerkaare pealt alla!“ Ja kui nad seda tegid, ütlesid nad Päikesele: „See on tee, mida mööda sa idast läände liikuma pead.” Nüüd oli valgus küll olemas, kuid et Päike oli Maale liiga lähedal, oli väga, väga palav. Kõik palusid šamaane, et need Päikese kõrgemale lükkaksid ja nad lükkasidki Päikese ühe mehe kõrgusele, kuid ikka oli liiga palav. Siis lükkasid nad Päikese veel ühe mehe pikkuse jagu kõrgemale, kuid ikka oli palav. Alles siis, kui Päike oli nelja mehe kõrgusel, olid kõik rahul, ning sinna see Päike jäigi.

Enne inimeste loomist lГµi Keegi KГµikvГµim