Lesk
Carla Neggers
Neli päeva pärast pulmi muutus Abigail Browningi elu kujuteldamatul viisil: tema abikaasa tulistati Mount Deserti saare kaljurannikul surnuks. Kas tegemist oli juhuslikku vägivallaaktiga või ihkas keegi Christopheri surma?
See küsimus on kummitanud Abigaili, kellest on vahepeal saanud mõrvaosakonna detektiiv, viimased seitse aastat. Otsustanud mehe tapja välja selgitada, naaseb ta pärast anonüümse vihje saamist udusele Maine’i saarele. Kas juhtlõng viib järjekordselt rappa või suudab ta viimaks tõestada, et Chris mõrvati?
Päästemeeskonna töötaja Owen Garrison, kes leidis Chrisi liiga hilja, et tema elu päästa, tunneb saatuslikust õhtust saadik süümepiinu. Abigaili ilmumine Mount Deserti saarele ajab mehe turri, kuid ta avastab peatselt, et naine on seitsme aastaga muutunud. Kui Owen aitab Abigailil mõistatust lahendada, selgub, et pettused ja valed küünivad veelgi sügavamale, kui võinuks aimata.
Nüüd oleneb neist kahest, kas tõde tuleb päevavalgele ja kas nad suudavad mõrtsuka uut rünnakut ära hoida…
Carla Neggers
Lesk
Emale ja lahkunud isa mälestuseks
1.В PEATГњKK
Abigail Browning pritsis sГјГјtevedelikku katkirebitud paberitele, mis oli tagahoovis grillahju visanud.
Teda ootas veel hunnik paberit. Veel kaks kaustikut.
Ta asetas süütevedeliku grillahju kõrvale väikesele puuriiulile ja võttis selja tagant plasttoolilt pealmise kaustiku. Kaane avanud, püüdis ta mitte vaadata oma korratut käekirja, valulikke sõnu ja pisaratest laiali valgunud tindiplekke, mis olid tekkinud siis, kui ta oli sundinud end mesinädalate kurbi mälestusi lugema.
Iga päevik – neid oli kokku neliteist, iga aasta kohta kaks – algas ühesuguse faktide jadaga, justkui võinuks nende korrutamine mõne uue pisiasja või uue idee välja tuua.
On mu mesinädalate neljas päev Maine’is ja ma tukun eestoa diivanil majakeses, mille mu abikaasa oma vanaisalt päranduseks sai.
Mind äratavad kaks valju heli. Tagatoas kukuvad tööriistad kolinal põrandale. Haamer. Või kang. Ma olen ehmunud, kuid samas ka pisut lõbustatud, sest aitasin Chrisil terve hommiku toruleket parandada.
Tõusen üles, et heliallikat tuvastada. Minu arvates on kirjutamata reegel, et äsjaabiellunud ei tohiks mesinädalatel torusid parandada.
Abigail rebis esimese lehekülje päevikust välja, kiskus selle neljaks ja asetas korralikult hunniku peale. Süütevedelik imbus odavasse paberisse ja vanasse sinisesse tinti nagu värsked pisarad.
Eelmise õhtu anonüümne telefonikõne oli kõik pea peale pööranud. Tal oli oma edasistele plaanidele põhjendust tarvis.
Samuti vajas ta selgust ja objektiivsust.
Seitsme aasta jagu päevikuid. Seitse aastat edutuid katseid oma tundeelu taastada, mõtles ta.
Ajan end diivanilt Гјles ja tunnen rooside lГµhna.
Aken on vist lahti.
Isegi nüüd, kolmekümne kahe aastaselt, kui ta polnud enam noor pruut, juuratudeng ega nägusa FBI agendi abikaasa, kes on vägivaldsete surmade alal kogenematu, mäletas Abigail, kuidas oli tookord tagatuppa kõndinud, arvates, et tööriistad, mille nad Chrisiga olid hommikul hooletult vedelema jätnud, et ülakorrusel päikeselises magamistoas armatseda, ajas ümber tuul.
Ta märkas, et käed värisevad kergelt ja vandus endamisi. Ta jätkas pingsalt lehtede rebimist ja hunnikusse asetamist. Ilm oli tuuletu ja muru – niipalju, kui seda postmargisuuruses tagahoovis leidus – oli öisest vihmast niiske. Tingimused olid tuletegemiseks sobivad, ehkki ta kandis nappi särgikut ja lühikesi pükse. Kui ta paljast nahka kõrvetab, siis on see talle paras.
Astun tagatuppa ja avastan, et aken polegi praokil, vaid verandauks on pärani lahti. Esimest korda tunnen hirmujudinaid.
Mina ei jätnud ust lahti.
“Chris?”
HГјГјan oma meest nimepidi ja kuulen selja taga pГµrandalaudade naksumist.
Sel hetkel saan hoobi kuklasse.
Abigail tundis rinnus pitsitust, poetas poolkatkise kaustiku tagasi toolile, süütas kärmelt tiku ja viskas sell