Särin
Susan Mallery
Buchanani sarja #3
Buchanani sarja III raamat
Pesapalliväljakul oli Reid Buchanan alati fännide lemmik. Aga linade vahel?
Kiuslik artikkel endisest söötjast ja praegusest playboy’st seab kahtluse alla tema oskused magamistoas. Ja ajaleht on alles esimene halb uudis. Reidi vanaema Gloria murdunud puusaluu tähendab, et vanaema vajab pidevat hoolt, aga Reid palkas esimese ja teise meditsiiniõe nende põetamisoskuste järgi, mida nad demonstreerisid tema peal. Kolmandaks valib ta Lori Johnsoni – kandidaadi, kes paistab tema sarmi suhtes immuunne olevat.
Lori pole Reid Buchanani suguste amööbidega iial aega raisanud. Miks hakkavad tema hoolikalt kindlustatud kaitsemüürid mehe seksika naeratuse – ja naisele igal sammul osutatud lahkuse – toimel murenema?
Nende vahel lõkkele löövatele tunnetele on vaid üks seletus – keemia. See keemia on nii kuum, et säriseb!
Susan Mallery
Särin
Esimene peatГјkk
Kella 6.45-ni sel neljapäevahommikul olid naised Reid Buchananit alati armastanud.
Nad hakkasid tema kappi kirjakesi jätma tükk aega enne seda, kui ta selgusele jõudis, et vastassugu võib olla midagi enamat kui tüütu. Keskkooli teisel aastal olid hormoonid tööle hakanud ja ta oli kõikidest võimalustest teadlikuks saanud. Tolle aasta kevadvaheajal oli abiturient Misty O’Connell ta vihmasel Seattle’i õhtupoolikul MTV Real Worldi maratoni ajal oma vanemate maja keldris ära võrgutanud.
Sellest ajast alates oli ta naisi jumaldanud ja nad olid tema kiindumusele vastanud. Kuni tänase päevani, mil Reid avas muuseas hommikuse ajalehe ja nägi oma pilti artikli kõrval, mille pealkiri kõlas: “Kuulus, kahtlemata. Rikas, võite kihla vedada. Aga voodis hea? Tegelikult mitte eriti.”
Reid oleks jalule karates ja lehekülge jõllitades peaaegu kohvi välja sülitanud. Ta pilgutas silmi, hõõrus neid ja luges pealkirja uuesti.
Pole voodis hea? POLE VOODIS HEA?
“Ta on hull,” pomises Reid, teades, et autor pidi olema naine, kellega ta oli väljas käinud ja siis maha jätnud. Asi oli kättemaksus. Naine soovis talle avaliku alandamise kaudu kätte maksta. Sest ta oli voodis hea, neetud küll. Enam kui hea.
Ta pani naisi pidevalt karjuma. Nad küünistasid tema selga – selle tõestuseks olid mehel armid. Nad hiilisid öösel tema hotellituppa, kui ta reisil oli, nad anusid, nad tulid tema juurde koju ja pakkusid talle ükskõik mida, et ta nendega ainult uuesti magaks.
Ta oli enam kui hea, ta oli jumal!
Reid oli ka täiesti ja põhjalikult omadega sees, mõtles ta toolile tagasi vajudes ja pilku üle artikli libistades. Kindlasti oli autor temaga väljas käinud. Jutt oli ühest õhtust, mida naine kirjeldas kui peaaegu võluvat vestlust, peaaegu naljakaid lugusid mehe minevikust ja paari alasti veedetud keskpärast tundi. Kogu lugu oli kirjutatud “ära mind kohtusse kaeba” toonil. Väljendid nagu “ainult ühe ajakirjaniku arvamus” ja “võib-olla on asi ainult minus, aga…”
Naine väitis, et mees vältis pidevalt heategevusüritusi ja hädas olevaid lapsi – kumbki neist väidetest polnud tõsi. Ta ei saanud vältida üritusi, kuhu ta polnud lubanudki minna. Ja tema kreedo oli: isiklikult mitte millessegi sekkuda, kaasa arvatud heategevusüritused.
Ta vaatas ajakirjaniku nime, aga see ei öelnud talle midagi. Ühestki mälusopist ei kerkinud midagi. Loo juures polnud autori pilti, nii et Reid haaras oma sülearvuti ja läks ajalehe võrguväljaande kodulehele. Elulugude lingi alt leidis ta pildi.
Reid uuris keskpärase välimusega brüneti pilti ning talle meenus ähmaselt midagi. Hea küll, jah, võib-olla ta oli selle naisega maganud, aga fakt, et ta seda meenutada ei suutnud, ei tähendanud, et see poleks uskumatu elamus olnud.
Koos häguste mälestustega meenus Reidile, et ilmselt kohtus ta naisega liigamängude ajal, kui tema endine meeskond võitles võimaluse eest maailma karika arvestuses kaasa lüüa ja tema oli esimest aastat pärast pesapallist loobumist Seattle’is ta