Tuhin tiibades
Reet Made
Raamatu lehekülgedel satub lugeja silmitsi põnevate sündmuste ja olukordadega, kus kohati kaob noorusliku süütu seiklusjanu ja ohtliku, kuritegeliku maailma vaheline piir. Mõnelgi lool on tõsieluline tagapõhi. Peast krabatud suusamüts, salapärane leid pajupõõsast, saatuslik autoõnnetus… Ometi pole tegu ainult kaasakiskuva sündmustikuga. Samavõrd huvipakkuvad on tegelaste vastuoluline sisemaailm, nende unistused, pettumused ja otsingud. Eneseteostus, noorte habras tundemaailm, sõprus ja esimene armastus – need on võtmesõnad.
Reet Made
Tuhin tiibades
Lihtsalt “kiri” ei sobinud selle teksti puhul põrmugi. Kaarinale tundus, et kui ta poleks ridu arvutisse tippinud, oleks ta need kirjutanud verega – südameverega.
KIRI
PEAAEGU TГ•ESTISГњNDINUD LUGU
„Kaarina, tule nüüd sööma!”
Ema, kattis köögis õhtulauda. Tavaliselt oli see tütre ülesanne, kuid täna istus viimane nii tummiselt oma toas, et polnud mitme tunni vältel ninaotsagi näidanud. Enamasti seisis toa uks valla, kuid seekord oli suletud: seestpoolt lukku keeratud.
„Tüdruk, mis tsirkus see nüüd olgu! Kaua sa lased emal naaksuda? Sööma!”
Isa hääl oli kergelt ärritunud, sest lukustatud toas istuv tütar polnud siin peres igapäine nähtus.
„Ja-jaa! Kuulen! Aga ma ei taha praegu. Tõesti. Natuke hiljem…”
„Kui toit on laual, tuleb süüa. Tee uks lahti! Mis sa seal toimetad?”
Isale ei meeldinud niisugused asjad. Majas pidi valitsema kord.
Võti kriuksatas, uks avanes ja tütre nägu vaatas välja.
„Kaarina, mis viga? Sa oled nutnud?!” päris ema murelikult.
„Mina? Ee…ei. Silmad kipitavad niisama… vist arvutist. Panen pärast tilku. Ma teen esseed, kirjutamise hoog on peal. Tõesti, praegu ei taha süüa.”
Isa lõi käega. „Küll siis tuleb, kui nälg silmanägemise päris võtab,” ütles ta rohkem emale.
Kaarina sulges end uuesti oma tuppa.
Tüdruk nuuskas ettevaatlikult pabertaskurätti. Nina oli tõesti kui tatipasun. Niipea kui pisarad silmist pressisid, hakkas ka nina lippama. Aga löristamisel olgu tänaseks lõpp! See ei muuda siin midagi paremaks.
Kaarina keris hiirega kõristades oma kirjatüki algusesse. Pikk see polnud, pigem lühike. Essee mõõtu küll välja ei andnud. Ega pidanudki andma. Sest see oli kiri. Lihtsalt kiri. Sõbrale. Täpsemini – sõbrannale. Ometi toosama – „lihtsalt kiri” – ei sobinud selle teksti puhul põrmugi. Kaarinale tundus, et kui ta poleks ridu arvutisse tippinud, oleks ta need kirjutanud verega – südameverega. Nii arvas ta, ja vähemasti sel hetkel mõtles seda täiesti siiralt.
Tüdruk märgistas oma kirjutise hüüumärgiga, et see otsemaid tähelepanu ärataks ja kümnete teiste hulgas – kahtlemata on Katsi meilboksis (eriti praegu) kirju kuhjas – silma torkaks. Kuid send-nupule ta siiski ei vajutanud. Kirjutaja soovis napid read veel kord tähelepanelikult üle vaadata, olgugi et oli seda teinud juba vähemalt kümme korda.
Kats!
Kohe esimese sõna järel jäi tüdruk toppama. Tänast kirja oli ta alustanud korduvalt ja ikka juba esimese sõna taha takerdanud. Veel praegugi tundus selline pöördumine adressaadi poole kuidagi võlts. „Kats” kustutati ja asemele ilmus „Katja”.
Kaarina mõõtis tulemust pea viltu, justkui näeks sellist kirjapilti elus esimest korda. Tükk aega põrnitsenud, jäi ta sellega lõpuks rahule. Jah, just niimoodi on täpne ja õige.
Katja!
Ma nägin sind SELLEL ööl. Telekast! Pärast olen näinud veel mitu korda uuesti, sest seda on palju näidatud. Me kodus olime kõik üleval, terve see öö. Vanaema helistas kogu aeg, sest kõige hullem oli just tema kodu juures, otse tema akende all ja ta kartis kohutavalt. Isa ei saanud ka vanaema meile ära tuua, sest autosid ju loobiti munakatega, isegi kiirabi!
Ja siis ma nägin SIND! Sa olid selles Vitja kambas. Või polnud see tema kamp, vahet pole. Igatahes koos Vitjaga sa olid. Telekapilt küll vehkles ja märatsejad olid üksteise kukil, aga sinu tunnen ma kas või tuhande hulgast ära. Ole või selja