Salaroheline hiis

Reet Made

Põlises tammikus uneles vana mahajäetud talu. Üks linnapere, kus kasvamas neli last, ostis selle endale suvekoduks. Ent uuele elule ei ärganud mitte ainult talu hooned ja umbekasvanud aed. Maaelu pakkus elevust, uudset tegevust ja põnevust tervele perele. Peagi märkasid lapsed, et nende suvekodu asub mitte päris tavalises kohas. Iidsete tammede läheduses juhtusid aeg-ajalt kummalised lood. Selgus, et tegemist on vana aja püha paiga – hiiega See teadmine muutis kõik toimuva veelgi huvitavamaks. Ning kui siis ühel päeval metsas kohtas peretütar Marit omapäraselt riietatud poissi Reiot, kelle silmad pildusid sädemeid kui kalliskivid, läks tee tõelistele seiklustele valla?

Eellugu

Täiskuu lõõmas taevas kui tulitav oranž ketas. Kärt oli kindel, et midagi niisugust polnud ta oma elus varem näinud. Kas linnas võiks paista hoopis teine kuu? Täiesti võimatu, et seesama silmade, nina ja naerusuuga taevalamp, mis õhtuti teda kooliteel saadab, ripuks siin karjamaa kohal säärase hiiglasliku tulekerana. Kõik muu ümberringi oli samuti ebamaine ja võõras. Kadakad näisid hõbedased. Nende vahel maantee poole vonklev rada otsekui õhkus jäist külma. Kärt keeras teelt kõrvale ja asus kahlama pikas rohus. Suund oli teada: see oli kümneid kordi täpselt mõõdetud ja märgile pandud. Kaheharulise männi juurest pidi kergelt vasakule hoidma. Eksimist polnud karta, kuu valgustas ümbrust piisavalt.

Ühtäkki liikus üle niidu tugev tuuleiil. Põõsad paindusid looka ja sügise ootuses kolletama hakanud rohukõrred kahisesid. Kärt tõmbas kileka hõlmad koomale ning rühkis joonelt edasi. Ootamatult kaikus kadakate kohal kummaline heli. Nagu oleks kauguses puhutud kasetohust karjapasunat ja kohe seejärel võngutatud suurt plekitahvlit. Hääl tuli metsa poolt. Tüdruk vaatas üle õla ning tardus poolel sammul. Kasesalu ja selle kaenlas tukkuv tammik näisid eemal kui tihe must müür. Aga puude latvade kohal, üle terve põhjataeva, lainetasid ja värelesid valgusevihud. Need olid külmades toonides, kuid kümnetes eri varjundites: sinised, hõbehallid ja jäävalged. Hetkeks värvide värelus peatus, misjärel rippusid taevast alla hiiglaslikud kardinad, justnagu teatris lava varjavad rasked eesriided, mille liigahtusi publik ootusärevalt jälgib. Uuesti kajas kauge pasunahüüd ja sellele vastas kume kõmin. Taeva eesriie hakkas avanema. Valguselained voogasid kahele poole kõrvale, nende vahelt lahvatas välja erkpunane tulekuma. See lõõmas metsa tagant ja tõusis aeglaselt mööda taevalaotust ülespoole.

Kärt vahtis pärani silmi. Korraks tundus talle, et tõusnud on veel üks kuu. Kuid nii see polnud. Punakollased leegid muutusid tumedamaks ja võtsid üha selgepiirilisemat kuju. Tüdruk nägi, kuidas puude sülest kerkis taevasse hiiglaslik pea. Esmalt kumer pealagi, siis kahelt poolt õlgadeni voogavad laines juuksed. Ilmutise nägu polnud tema tagant kumava valguse tõttu näha. Kolmandat korda kaikus kummaline pasunahüüd. Nüüd juba lähemalt, päris siitsamast kõrvalt. Järgnenud kõmin meenutas kõuemürinat. Kärt karjatas ja viskus kõhuli rohtu. „Kesköö!” mõtles ta õudusega. „Mis neil küll võis juhtuda?”

Angervaksade mõrkjas lõhn oli viimane, mida tüdruk tundis… Siiski! Midagi veel! Silmade ees jooksis justkui kinofilm. Väga kiiresti. Vilksatavad pildid tulid tuttavad ette, ent kõik oli ajas täiesti tagurpidi. Värskelt toimunu eespool ja varasem selle järel. Isegi loodusepilt muutus. Küps suvi asendus kevadega, lopsakas rohelus alles lehti ootava raagus saluga. Ühtäkki filmilint peatus. Kinnisilmi vaatas Kärt lumevangist vabanenud lirtsuvat karjateed, nagu oli seda näinud tollel esimesel korral…

Esimene kohtumine

Seal see siis ongi!”

Isa näitas käega vasakule ja kõik naelutasid oma pilgud osutatud suunda. Noorem õde ronis vanemale sõsarale peaaegu sülle. Viimane oli aga sellises põnevuses, et ei märganud trügijale pahast müksugi äiata. Väike puudlinäss tabas ilmeksimatu seitsmenda meelega ärev