Kolmas rass
Herve Recanati
Belle Ile en Mer on pisike saar Prantsuse Atlandi rannikul, mida pole märgitud enamikele kaartidele Eestis. Ometi teatakse sellel vaid 5000 püsielanikuga saarel, mis asub meilt vaadates Euroopa teisel serval, Eestit praegu väga hästi. Selle põhjus on surmapõlgav seiklus, imeline pääsemine ja liigutav teineteise leidmise lugu, mille kangelased on eestlased! See saaga algas juba 1978. aasta sügisel, kui keset tormist ööd ulgumerel leidsid teineteist uppuv Prantsuse purjekas ja Nõukogude-Eesti kaubalaev Mohni. Dramaatilise öö otsad sõlmiti kokku alles 31 aastat hiljem. Sellest odüsseiast raamat jutustabki…
LГµik 1
Käesolev jutustus põhineb tõestisündinud lool.
Raamatut kirjutama asudes ei teadnud ma välismaalastest peategelaste tõeliste isikute kohta veel midagi. Õigupoolest aitas selle uskumatu seikluse kirjapanek mul hiljem nende „Kolmanda rassi” meeste jälile jõuda. Loodan, et viimased ei pane mulle pahaks ebatäpsusi, mille ohvrina nad end tunda võivad. Üks, mis kahtlemata tõeline, on nende kangelaslikkus!
В В В В HervГ© Recanati
Meri oli vaikne ja kandis endaga kaasa tonnide viisi rohetavat muda. Ma ei olnud sellist hõngu kunagi varem tundnud. See oli veider lõhn: segu mullast, liivast, vürtsidest, roiskunud veest ja masuudist. Ometi paitas see rahulik ja leige vesi õrnalt mu külgi. Tundsin juba eile õhtust saati, et lähenen rannikule, kuigi ei suutnud kindlaks määrata, millisele. Olin siiski veendunud, et sõidan India ookeanil. Kihutasin otse edasi, kurss 338°.
Varahommikune päikeseline briis hajutas üksikud valkjad pilved. Maad ei olnud veel näha, aga seda võis haista. Kella kuue paiku hommikul tõi tuul kaldalt kaasa õrna uduloori, mis horisondi endasse mattis. Ka lõhn muutus tugevamaks; ma ei suutnud otsustada, kas see imelik popurrii oli meeldiv või iiveldamaajav.
Järsku hakkasin üle kere värisema. Juba väga pikka aega ei olnud ma midagi nii võimsat tundnud. Tungisin läbi mere, muutes vee enda järel justkui mingiks kreemjaks ja pulbitsevaks püreeks. Kihutasin udus otse edasi, mõistatades, mis sadamasse ma küll jõuda võin. See ei olnud Madras, see ei olnud Shanghai. See oli tundmatu sadam. Ja mina arvasin, et olen oma vaest keret kõigisse maailma sadamatesse tarinud … Kus ma küll olla võisin?
Kiirus aina kasvas ja kasvas. Siis tundsin midagi, mida ma ei olnud kunagi varem tundnud – ookeanipõhi lähenes hoiatavalt mu kiilule. Mis ometi toimus? Ma ei sõitnud enam merevees, vaid mingisuguses mageda veega segunenud kleepjas mudas. Mu vaene kere ei suutnud enam vastu võtta agoonias mootori vappeid. Jah! See oli agoonia! Olid need viimased võpatused enne lõppu? Pahvak rõhuvat sooja õhku haaras mu endasse, tungis läbi luukide ja levis vahekäikudesse. Udu hajus mõne minutiga. Hullunud vindilabad paiskasid mind ikka veel edasi. Ja vaateväli selgines: see ei olnud sadam, see ei olnud tamm … Minu ees oli mustade triipudega kaetud ookrivärvi liivarand. Kauges hommikupunas paljastusid mäetipud. Ma ei teadnud ikka veel, mis eesmärgiga ma seal olin, aga sellel 2003. aasta oktoobrikuu hommikupoolikul mõistsin, et minu saatuses oli toimunud väga suur pööre. Täiel võimsusel töötavad mootorid vedasid mind kindlameelselt kalda suunas … ja mulle meenus jutuajamine ühe vana türgi kaubalaevaga – oli vist Cresus –, keda ma Alžeeria sadamas vahel müksasin, kui me kõrvuti kai ääres seisime.
„Küll sa näed! Kui sa Bangladeshi lähedale jõuad, pannakse gaas põhja ja sa sööstad otse Gangese suudmeäärsele rannale. Ja siis on lõpp …”
Ma ei tahtnud teda kunagi uskuda, niivГµrd vГµigas ja mГµeldamatu tundus mulle see mГµte. Milleks minuga nii teha? Mis asi ma siis Inimeste silmis olen, et seda Г¤ra teenida?
„Nad veavad su vaierit pidi randa, lõhuvad su tükkideks, hävitavad su vasarahoopide, saagide ja leeklampidega … Sa kukud kokku. Kõigepealt korstnad, siis kaptenisild, trümm ja pakk. Nad tungivad su sisemusse, kisuvad lahti kaablid, võtava