Г„ra sГјГјdista mind

Chris Forester

Kellele on kasulik John Key surm? Kas see oli enesetapp või hoopis mõrv? Kahtlusevari langeb kõigile, kes viibisid saatuslikul ööl tema villas: tütrele, pojale ja Johnny seksikale sõbratarile. Neil kõigil on motiiv, kuid samuti vettpidav alibi. Müsteeriumi asub uurima eradetektiiv Frank Steel, kes avastab, et villas viibis mõrvaööl veel teisigi saladuslikke külalisi.

Chris Forester

Г„ra sГјГјdista mind

E-le, meenutades New Yorgis veedetud päevi

1

“Johnny tuleb tappa!”

“Mis?”

“Mida ta ütles?”

Hämmastus oli üldine.

“Johnny tuleb tappa!” kordas blondide kohevate kiharatega seksikas tütarlaps, väristades paljastatud õlgu, pisarad meeleliigutusest süütutes nukusilmades.

“Mõelda vaid, kui palju murtuid südameid on tema hingel,” jätkas ta, “ja nüüd veel surm!”

Kaaslased teadsid, et nende blond kaas lane armastab liialdada, ja suhtusid tema sõnadesse kui nalja, ehkki kellelgi ei olnud täna naljatuju. Vanade sõprade väike kamp kohtus viimasel ajal harva, kas mõnel sünnipäeval, tuttavate pulmades või juubelil; matusel said nad kokku esimest korda.

Täna oli Lily matus ja sõbrad olid kogunenud pärast ärasaatmistseremooniat lähedal asuvasse väikesesse baari, et oma kauaaegset sõbratari leinata. Lily surma tõelist põhjust ei teadnud keegi, sosistati õnnetust armastusest ja kokaiinist, õigemini liiga suurest kokaiiniannusest. Ta oli olnud üks John Key blondidest tüdrukutest ja nüüd arvas siis Jackie, et Johnny tuleks tappa!

Sel aastal oli sügis soe ja pikk. Päike tiirles suvise innukusega pilvitus taevas ja õhk oli mahe ning kerge. Kuid inimesed vaatasid kalendrisse ja märganud, et käes on viimased septembrikuupäevad, tõid väl ja oma soojemad jakid, jätsid maha valendavad rannad ja suvekodud ning kolisid tagasi linna. Oli aeg keerata elus uus lehekülg ja alustada taas linnaelu. New York ootas kärsitult uute esietenduste, kontsertide, presentatsioonidega.

Green Islandil, newyorklaste ühes armastatumas suvituspaigas, oli hooaeg lõppenud. Baarid ja poekesed hüljatud liivaranna ääres olid suletud, lõbustuspargi karussellihobused puhkusele lubatud. Avatud oli veel ainult Ralfi baar, mis püüdis oma jookide ja kohalikest pillimeestest kokku pandud ansambliga trööstida hiliseid suvitajaid ning juhuslikke läbisõitjaid.

Frank Steel oli hiline suvitaja. Ta oli sulgenud pärast edukat teemandimõrva lahendamist oma eradetektiivibüroo ukse Midtownis ja sõitnud paariks päevaks ookeani äärde. Oli kosutav mitte millegi kallal juurelda, lihtsalt elu nautida, nagu ta tavatses ütelda. Ta lonkis muretult mööda ookeaniäärset liivariba ja silmitses kalamehi, kes kössitasid aastaajast hoolimata ikka ühesugustes paksudes jopedes muulil ja ootasid kannatlikult, millal kala näkkab. Frank möödus neist ja seadis sammud baari poole. Ta tundis Ralfi juba politseis töötamise päevilt ja oli mõnus vahetada enne uinumist vana semuga viskiklaasi ääres paar sõna.

Täna oli baar kärarikkam kui tavaliselt. Ühes nurgalauas istus lärmakas noorte seltskond ja ootamatu külastajate rohkus oli pillimehed elevile ajanud – nad püüdsid anda endast parimat.

“Šoti viski ja tsipake jääd,” lausus Frank, kuid Ralf ei märganud teda. Ta pidi oma soovi kordama, sest Ralf jälgis noori, kes olid nüüd pead kokku pannud ja kihistasid paljutähendavalt naerda. Paistis, et mehel oli raske oma tähelepanu neilt kõrvale pöörata.

“Šoti viskit? Kohe!” lausus ta hajameelselt, valas joogi klaasi, ulatas üle leti ja lausus muiates:

“Sa tulid just õigel ajal. Siin kavandatakse mõrva, blondikesel paistab tõsi taga olevat!”

Frank kinkis sõbrale kummalise pilgu, millest oli võimatu välja lugeda, kas see väljendas halvustavat irvet, üleolevat naeru või lihtsalt hoolimatut ükskõiksust.

“Laste naljad,” vastas ta. “Kas sa tunned neid? Ma mõtlen, kas nad on kohalikud?”

“Ei, siin baaris pole nad küll varem käinud, kuigi selles kohevate juustega blondiinis on midagi tuttavat. Oot-oo