MГµrv Green Islandil
Chris Forester
Kui ookeani kaldal väikeses majas sureb selle omanik, eakas daam, kelle ainsaks kaaslaseks oli juba aastatid vana poolpime kass, ei suuda keegi uskuda, et tegu on mõrvaga. Kui aga üksteise järel hakkavad Green Islandile saabuma nii noored kui ka aastates pärijad, muutub olukord põnevaks. Kas tõesti ihaldab see kirju seltskond maja, mis peab vaevalt vastu esimesele sügistormile. Ja siis leitakse vanadaami testament, mille avamisel selgub, et ta on määranud – põrunud nagu ta oli olnud kogu elu! – oma kassi ja maja ainupärijaks kõigile tundmatu mehe – Frank Steeli.
Chris Forester
MГµrv Green Islandil
Mehele, kes ei loe raamatuid
1
“Milline kohutav päev! Palavus lausa tapab!” oigas seersant Jane end mugavalt baaritoolile seades ja naeratas võluvalt. “Palun lülita konditsioneer sisse, arvan, et veedan tööpäeva lõpu baaris – ka siin on valvsat silma vaja, eks ju Ralf?”
Baarmen vaatas uurivalt seersanti. Tüdruku põsed õhetasid ja ta suured rohekashallid silmad helkisid kelmikalt päevitunud näos. Tüdruk lükkas hoogsa liigutusega silmadele langenud juuksesalgu laubalt ja avas kiirustamata ülemise pluusinööbi.
“Paistab, et kuumus ei ole sinust veel jagu saanud – sa ei meenuta just surijat!” naeris Ralf. “Mis aga puutub valvsasse silma, siis abi on alati teretulnud.” Mees heitis ikka veel naerdes pilgu varase kellaaja tõttu pooltühjale saalile, kust kostis ainult külastajate vaikset jutuvada. “Mida sa jood?”
“Kui riskeeriksin ühe martiiniga…” Seersant vaatas vargsi üle õla ja, veendunud, et kedagi ei ole läheduses, lausus otsustavalt: “Jah, üks martiini ja tosin jääkuubikut!”
Ralf sirutas kõhklevalt käe klaasi poole. “Oled sa oma otsuses ikka kindel?” küsis ta ja vangutas pead. Sellist kergemeelset käitumist poleks ta seersandilt oodanud, kuid ilmselt ei tundnud ta tüdrukut küllalt hästi.
“Niisiis üks martiini! Kas oled jääkuubikute arvus kindel?”
Jane vaikis hetke. “Las ma mõtlen! Arvan, et kuraditosin on vist sobivam,” vastas ta pärast mõneminutilist arupidamist ja naeratas taas.
Ralf haaras oma suurima klaasi, valas sinna sortsu martiinit ja, lisanud hoolikalt lugedes joogile kolmteist jäätükki, asetas klaasi Jane’i ette letile. Seersant vaatas jääkuhilat ja noogutas tänulikult, haaras siis ühe kuubiku ning hakkas sellega laupa ja põski hõõruma. Seejärel poetas ta mõned jäätükid oma avatud pluusikaelusest põue.
“Nii, nüüd on mu enesetunne palju parem,” lausus ta rahulolevalt. “Aga rohkem kui kuumus vaevab mind tegevusetus. Ma ei mäleta ühtegi nii sündmustevaest suve kui tänavune. Kas tõesti on kõik kurja tegijad kuumarabanduse saanud?” Tüdruk kehitas põlastavalt õlgu.
“No nüüd sa küll liialdad, Jane! Alles eile astus leitnant Brace siit läbi ja kurtis, et missis Morgan on su täiesti ära vaevanud. Nagu ma aru sain, oled sa tema villas igapäevane külaline,” lausus Ralf ja ta hääles kõlas kerge etteheide.
“Leitnant Brace! Leidsid ka keda kuulata! Ta tahaks, et istuksin temaga kogu päeva sigarisuitsuses jaoskonnas ja ootaksin, millal Green Islandil toimub sajandi mõrv.”
Jane võttis klaasist uue jääkuubiku ja poetas põue.
“Jah, vaene missis Morgan!” jätkas seersant. “Ma ei mõista, mis tema villas toimub. Keegi hirmutab pidevalt daami kassi, nii et loomake põgeneb puu otsa, kust ta ei saa enam alla. Sel nädalal olen juba kolm korda Morganite villas käinud ja hirmunud looma puu ladvast ära toonud.”
Ralf naeris. “Ja mida missis Morgan sellest arvab?”
Jane vangutas pead. “Naine väidab, et majas ja selle ümbruses kummitab,” vastas ta üleolevalt muiates. “Ta kuulvat öösiti maja ümber hiilivaid samme ja vilistamist. Kuid ma arvan, et see ookeani kaldal asuv üksik suur maja võib kellele tahes hirmu nahka ajada. Kuidas sulle meeldiks viibida hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni kõledas majas, kaaslasteks vaid näuguv kass ja kohisev ookean? Ma ei imesta, et missis Morgan on natuke ära ke