Wanda, sa oled meeletu
Chris Forester
Wanda näeb unes võluvat kassi verd limpsimas. Ta on kindel, et midagi hirmsat on juhtumas, sest tema unenäod lähevad alati täide. Ja mis kõige hullem – unenäokass on kuidagi kahtlaselt tema isa noore naise moodi.
Chris Forester
Wanda, sa oled meeletu
Alexandrile
1
“Kas eradetektiiv Frank Steel?” küsis nõudlik hääl.
“Kuulan teid,” vastas Frank tüdinenult ja vaatas akna taga tuules õõtsuvate puude latvu. Sel aastal oli sügis saabunud liiga varakult.
“Mister George Freemanil on teile ettepanek,” jätkas hääl, vaikis hetkeks ja teatas siis enesekindlalt. “Kümne minuti pärast jõuab must Buick teie büroo ette. Juhile on antud korraldus viia teid mister Freemani juurde.” Hääletooni järgi otsustades ei olnud selle omanik harjunud vastuväidetega.
Frank puhus kopsudest pika suitsujoa ja vastas muiates: “Mind vaevab sügismasendus, kardan, et must värv ei mõju mulle hästi, mister…”
“… mister Drawer,” lausus hääl kiretult. “Millist värvi te eelistaksite… punast või valget? Loodan, et punane parandab teie enesetunnet. Mister Freeman ootab teid täpselt kell neli oma kabinetis.” Kõne lõppes otsustava klõpsatusega, nii et Frank ei jõudnudki öelda, mida ta arvab punasest Buickist.
Ikka veel muiates astus Frank raamatukapi juurde, võttis riiulilt teatmiku “Kes on kes” viimase väljaande, sirvis seda mõne hetke ja leidis nimede rodust George Freemani nime. Selgus, et mees on tunnustatud arhitekt, eduka projekteerimisbüroo omanik ja American Buildingu üks kolmest aktsionärist. Toa vaikuses kõlas meeldivat üllatust väljendav vile ja teatmik lendas plaksatades kinni. Frank tunnistas endale, et temas oli tärganud huvi. Ta haaras nagist äsja keemilisest puhastusest toodud pintsaku, tõmbas selle heledale särgile ja kohendas särgivarrukaid, et mansetid paistaksid ikka nõuetekohaselt viis sentimeetrit pintsakuvarruka ääre alt välja. Heitis siis hindava pilgu peeglisse ning lahkus büroost, rahulolev ilme näol.
Mõni minut enne nelja peatus tumepunane Buick Broadwayl kõrguva hoone ees. Juht avas abivalmilt Frankile auto ukse ja lausus kergelt kummardades: “Neljakümne viies korrus.” Lift sööstis välgukiirusel, nagu südalinna kõrghoonetes ette nähtud, kõrgusesse ja täpselt kell neli sisenes Frank George Freemani kontorisse. Suhkurmagusa naeratusega nooruke blond sekretär tõusis kiirustades laua tagant ja viipas kutsuvalt. “Mister Freeman ootab teid juba. Palun järgnege mulle!” Frank astus erutavalt nõtkuva blondiini kannul piki koridori massiivse tammepuust ukseni. Ukse juures tüdruk peatus ja heitis Frankile kiire pilgu, naeratas julgustavalt, nagu oleks bossiga kohtumine hirmuäratav ettevõtmine, koputas õrnalt ja avas ukse. “Mister Frank Steel, söör!”
Frank sisenes ruumi. Kabinet oli suur ja esinduslik. Tänu ukse vastas olevale klaasseinale tundus talle, nagu astuks ta Hudsoni jõe kohal hõljuvale pilvele. Hiigelsuur kirjutuslaud oli leidnud kindla koha toa parempoolse seina ääres. George Freeman seisis mõttesse vajunult pilvede foonil ja suitsetas sigarit. Kui uks avanes, pöördus ta ringi ja noogutas Frankile nagu vanale tuttavale.
“Palun võtke istet.” Ta viipas kirjutuslaua ees seisva tugitooli poole, läks ümber laua ja vajus selle taga ootavale bürootoolile, mis imes ta otsekohe endasse. Frank vajus mõnusasse külalistele määratud tugitooli ja uuris meest enda vastas.
George Freeman oli viiekümnendates eluaastates pikk ja laiaõlgne mees. Ta mustad kergelt laines juuksed olid meelekohtadelt halliks tõmbunud, tumedate silmade pilk puhmas kulmude all oli terav, otsusekindel suu sobis hästi kandilise jõulise lõuaga. Mees kandis Hugo Bossi musta, beežide triipudega hästi istuvat ülikonda ja kreemikat triiksärki. Käes, mis lebas laual, sädeles võimukas musta kiviga klotser.
George Freeman lükkas laual oleva hõbedast sigarikarbi Franki poole ja naeratas. “Ehk liitute minuga?” Frank raputas pead ja tõmbas taskust oma portsigari. “Kui