Mina, Amber Brown

Paula Danziger

Jõuludeni on jäänud neliteist päeva. Amber Brown teeb ettevalmistusi nii nagu tavaliselt. Talle meeldivad pühad ja kõik mis sellega seotud: kingituste hankimine, pakkimine ja avamine. Aga sel aastal tuleb jõuluaeg Amberi perre koos suurte muutustega. Tema isa on välismaalt tagasi ja üürib Amberi ja ema kodu lähedale korteri. Vanemad jagavad tema hooldusõigust. Paraku ei saa Amber varsti enam aru, kelle oma ta on. Talle tundub, et pool temast kuulub emale ja pool isale. Ta nagu ei olekski enam tema ise. Vanemad on paljudes asjades eriarvamusel. Ema ei luba Amberil kõrvadesse auke teha, isa ei tea sellest aga midagi. Ja nüüd otsustab tüdruk ise, kuidas tegutseda. Kõrvad peaksid ju ometigi temale endale kuuluma!? Paula Danziger (1944–2004) oli Ameerika kirjanik, kes kirjutas üle kolmekümne raamatu nii lastele kui ka noortele. Amber Brown on tema realistlike lastejuttude sarja peategelane. Ladusad ja humoorikad lood räägivad algklassides õppiva Amberi elust, tema suhetest sõprade ja vanematega. AVITAmiini sarja raamatud sobivad lugemiseks alates 8. eluaastast.

Paula Danziger

Mina, Amber Brown

Esimene peatГјkk

Ainult neliteist päeva jõuludeni.

Ainult kaksteist päeva jõuluvaheajani.

Ainult mГµni minut veel, ja siis kukun mina, Amber Brown, kokku, sest olen kingituste ostmisest nii kurnatud.

Mina, Amber Brown, olen omadega kutu.

„Omadega kutu” ütlen ma siis, kui mina, Amber Brown, olen täiesti kurnatud.

Ja ma olen täiesti kurnatud … kuigi mitte veel lõplikult alla andmas, sest pean veel mõne kingituse leidma.

Minul, Amber Brownil, ei hakka otsa saama mitte ainult jaks, vaid ka raha.

KГјll on hea, et ma teen osa kingitusi ise, aga Гјhe pean ometi veel leidma ja Г¤ra ostma.

„Amber, ma kinnitan sulle, et mulle raamatupoed tõesti meeldivad, aga see on viimane, kuhu me täna läheme. Ma olen ennast tühjaks ostelnud. Ma olen täitsa võhmal. Ma pole sellega lihtsalt harjunud,” ütleb Max, mu ema kihlatu ja minu tulevane kasuisa.

Näen, et tema on ka omadega kutu.

Naeratan talle: „Jõuluostud on PEAAEGU tehtud.”

„Ja sinu hanukaostud[1 - hanuka – juutide talvine, templi taaspühitsemise püha (siin ja edaspidi toimetaja märkused)] ka,” naeratab Max mulle vastu.

Mina, Amber Brown, olen harjunud jõuluostudega … Nüüd, kui meie elus on Max, harjun ma ka hanukaostudega.

Hanuka … See venitas mu nimekirja kenasti pikemaks. Kaheksa päeva tuleb teha Maxile kingitusi. Ja muidugi teeb tema ka mulle kaheksal päeval kingitusi.

Mina, Amber Brown, võiksin sellega lausa ära harjuda … Ma HARJUNGI sellega ära, sest Max ja ema otsustasid, et tähistame kõiki pühasid … Tegelikult, mina ütlen „tähistama”, aga nemad ütlevad selle kohta „au sees pidama”. Igatahes on see minu arust lahe.

Maxi kingitused on juba minu kapis peidus. Ostsin need paar päeva tagasi, kui emaga poes käisin.

NГјГјd ostsin kinke emale ja veel mГµnele inimesele.

Emale on mul jõulukingitusi … ja ka hanukakingitusi.

Max toob meie juurde menoraa[2 - menoraa – juutide seitsmeharuline küünlajalg] ja hanuka ajal, kui ta on meie juures, süütame igal õhtul küünlad.

„Ai!” oigab Max, kuna üks pakk kukkus talle jalale. „Nüüd hakkavad mu jalad kohe kindlasti valutama.”

„See kukkus ainult ühe jala peale, ära virise,” narrin ma teda. „Ega need ju keeglikuulid ole. Pakis on kõigest jalgpall Justinile ja korvpall tema väikevennale Dannyle.”

„Nende pakkimine võib küll lõbus töö olla,” hakkab Max naerma.

„Prügikotid,” kostan mina. „Keskmise suurusega rohelised prügikotid, mis on punase paelaga kinni seotud ja hiigelsuurte punaste lipsukestega kaunistatud … Sedasi saab see tehtud. Nad on poisid ja poistel on ükskõik, kuidas kingitus on pakitud. Neid ei kõigutaks isegi see, kui pakiksin need vetsupaberisse.”

Max teeb mulle nägusid. „Küll nüüd ikka üldistas. Kui mina ütleksin midagi sellist tüdrukute kohta, siis te emaga teeksite mulle kohe tuule alla.”

Hammustan huulde: „Oih, vabandust,