Armid

Sharon Sala

Kord ta juba tapeti… Ta jäeti surnuks peetuna oma mõrvatud isa kõrvale. Kolmeteistkümneaastane tüdruk vannub, et otsib üles mehe, kes selle võika teo toime pani – Solomon Tutuola. Nüüdseks täiskasvanud pearahakütt Cat Dupree ei lase millelgi – ega kellelgi – takistada end tõotust ellu viimast. Isegi mitte oma armastatul Wilson McKayl. Nende seksuaalselt laetud kohtumised panevad McKay igatsema midagi enamat, kuid Cat eelistab distantsi hoida. Ta ei vaja emotsionaalseid nõudmisi esitavat meest, mitte nüüd, kui kättemaks on lähedal. Kahtlustades, et Tutuola on ikka veel elus, kuigi Cat nägi kohutavat plahvatust, mis oleks pidanud mehe tapma, asub naine Mehhikos ohtlikule uurimisretkele, vandudes, et ei tule tagasi enne, kui on veendunud Tutuola surmas – isegi kui see tähendaks tema enda lõppu.

Sharon Sala

Armid

Praegu, mil ma seda raamatut kirjutan, on 2006. aasta läbi saamas ja minu kaheksakümne kuue aastane ema on jälle minu kõrval. Oleme taas ühe katuse all koos nagu siis, kui me alustasime, aga nüüd on rollid vahetunud.

Täna hoolitsen mina tema eest ja võin ausalt tunnistada, et mul on suur rõõm seda teha.

Ta Гµpetas mulle kГµike, mis selles elus on hea ja Гµige. Ta on alati mulle toeks, toetab minu otsuseid ja lohutab, kui elu veeretab

minu teele raskusi.

Ma olen Гµnnelik inimene ja ma tean seda.

Ma pole oma elus hetkekski mГµelnud, et ta ei armasta mind vГµi vГµiks mind hГјljata.

Tänu tema usule olen saanud selleks, kes ma olen täna – naine, kes armastab elu ja on kindel, et suudab viimaks ületada kõik raskused ning neist üle olla.

Mul on hea meel pühendada see tugevast naisest jutustav raamat oma elu tugevaimale naisele – minu emale.

PГјhendatud Iris Shero Smithile.

Proloog

Nuevo Laredo, Mehhiko

Mahajäetud luksuselamu tubades kaikusid lasud, justkui tulistaks seal tosin, aga mitte kaks meest.

Korraga läbistas kuul kamina kivimüüri kõrval seisva vana roostetanud vaadi seina, süüdates selle põhja jäänud bensiini. Pearahakütt Wilson McKay märkas sähvatust hetk enne seda, kui leegid täitsid toa. Ta oli juba püsti karanud ja jooksis, kui plahvatus paiskas ta uksest välja ning ta maandus põlvedele. Kärmelt oli ta jalul ja jooksis edasi.

Plahvatuse hetkeks oli Solomon Tutuola juba küüru tõmbunud. Plahvatus paiskas ta läbi maja lõunaküljel oleva akna välja.

Tema ja Mark Presley olid põgenenud ja pidanud tulevahetust pika turrisjuukselise, kõrvarõngaga mehega ning järgmine asi, mida ta teadis, oli, et maja, kus nad end varjasid, täitus suitsuga.

Tutuola lamas mitu sekundit plahvatusest oimetuna, nägu ülespidi, ja vahtis päikest. Ta hingas vaevaliselt sisse ja nii üha uuesti. Siis aga sundis talumatu valusööst ta istuli tõusma, kui šokk andis järele ja asendus piinava valuga. Valust oiates ja värisedes ajas ta end kätele ja põlvedele püsti ning hakkas põlevate rusude eest kõrvale põigeldes leegitsevast majast eemale roomama, tundes, kuidas nahk tema näolt lahti tuleb. Ta oli roomanud majast ligi saja meetri kaugusele ega teadnud, et Mark Presley, mees, kelle ta Mehhikosse oli toonud, on kinni võetud ja kaks pearahakütti on ta juba ammu minema viinud.

Kui Solomon mitu tundi hiljem teadvusele tuli, oli juba hiline pärastlõuna ning tal oli halvem kui kunagi varem oma elu jooksul. Ta kuulis, kuidas mingi loom tiirutas vaikselt ümber tema pea ja seejärel jalgade. Kui ta silmad avas, nägi ta õudusega, et koiott nuusib tema kandu ja pea kohal tiirutab kolm raisakotkast.

Tema kurgust kostev oie ehmatas koioti minema. Solomon ajas end vaevaliselt püsti, silmitsedes esmalt suitsevat majavaret ja seejärel enda käsi. Põletuse tagajärjel olid tekkinud villid, mis aga olid katki läinud ja nüüd kaetud poriga, milles ta oli lamanud. Kogu tema keha värises valust. Ta püüdis silmi pilgutada ja mõistis, et vasak silm ei näe, ning käega seda näopoolt kombates ta karjatas.

„Neetud!”

Puudutuse peale lahti