Armastus ja surm Viinis

Arthur Schnitzler

Valimik austria kirjanduse klassiku, Viinis sündinud ja surnud ning seal eluaeg arstina töötanud Arthur Schnitzleri (1892 – 1931) novelle (eesti keeles esmatõlkes). Inimese alateadvuses elavad jõud, mis ei allu mõistuse kontrollile, eelkõige seksuaalsus; naine kui mõistatuslik sfinks; armastus kui mäng, millel on alati ka tume, sageli otse surma viiv varjupool; truudus armastajate ja abikaasade vahel parimal juhul vaid õnnelik juhus – need on Schnitzleri loomingut, nii tema proosat kui kogu maailma lavadel (ka Eestis) ülipopulaarseid näidendeid läbivad igavesed teemad.

MINU SГ•BER YPSILON

Ühe arsti märkmetest

Kui ühele inimsaatusele võiks sobida sõna „tragikomöödia”, siis selline saatus on kahtlemata minu nüüdseks surnud sõber Ypsilonil, kelle hauale ma eile taas pärja asetasin, õlglilledest pärja, millesse olin lasknud ka pisut loorberit sisse punuda. Sest minu arvates pole pea ühtki teist luuletajat, kes oleks seda nii ära teeninud kui mu sõber Ypsilon – mitte oma geniaalsuse pärast, mis vaevalt oleks suutnud kõikide kriitikanoolte suhtes immuunseks jääda, vaid selle pärast, kui väga tema kunst talle südamesse läks. Ma pole iial ühtki temasarnast näinud ja mõnigi suurtest poeetidest, keda kaasaegsed ülistavad, võiks küll minna Währingi kalmistule ja pidada vaikse palve väikese risti ees, mis kannab kirja:

SIIN PUHKAB JUMALA RAHUS

MARTIN BRAND

Martin Brand – nii oli ta tegelik nimi. Olgu pealegi imekspandav, et sellel nimel, mille mälestust ma väga austan, pole erilist menu ette näidata. Tema väikeses Salzburgi või Grazi ajalehes avaldatud luuletused, millest mõnel küll allkirjaks „Y”, ei paistnud eriliselt silma, ja minultki, kelle poole studiosus philologiae – seda oli härra Martin Brand kodanlikus elus – vahetevahel oma kirja pandud fantaasiatega pöördus, võis ta harva tõelist julgustust või tunnustust leida.

Kuid nii nagu enamik noortest luuletajatest, hoolis ta vähe nende arvamusest, kellele tema kirjutised ei meeldinud, ja tundis end oma muusa seltsis, kes nähtamatuna alati tema kõrval käis, nii lõpmata hästi, et teatud ajani kuulus ta kõige õnnelikumate inimeste hulka, keda ma iial kohanud olen. Mõnikord oli ta küll kurvameelne, kuid kindlasti mitte mingi ebameeldiva juhuse pärast, mis temaga põlastusväärses argielus oli juhtunud, vaid üksnes selle pärast, et tema vaim tegeles mingi õige kurva teemaga, kui ta töötas draama kallal, milles kuningannad surid südame murdumise ja printsid lõhkilöödud kolba tõttu, või kui ta kirjutas muinasjuttu, milles kuri haldjas ähvardas lihtsalt loomupärasest tigedusest kahe vapra inimlapse õnne hävitada. Seevastu oli ta jälle ohjeldamatult rõõmus, kui luuletas kevadest või balliööst, kus maskis kaunitar suudleb rikkaks nuubialaseks riietunud kunstiakadeemikut suule ja ütleb seejärel: „Jah, see oled sina, ja keegi ei röövi sind minult ära!”

Siin aga – see on vaieldamatu tõsiasi – algas juba minu sõber Ypsiloni meeletus. Minul oli kombeks teda ka manitseda, tõsisemalt kui mõnel teisel: ta ei tohiks liiga tihedalt omaenese varjuga sõbrustada, vaid peaks elus natuke ringi vaatama, seal on nii mõnigi elus hing, kes vaatamist väärt, ka tütarlapsed – blondid, pruunid, kes näiteks mulle olid palju armsamad kui tema värelevad ühepäevakujud.

Noh, ühe väikese armulooga ta küll alustas – ükskord pärast teatriõhtut muidugi, ühe kooritüdrukuga, kes õigupoolest pigem talle käte vahele jooksis, kui et tema oleks neiu pärast pingutanud; aga see lõppes nii rumalasti, nii kurvalt, et kogu loo kummalisus ja narrus mulle alles siis õieti selgeks sai, kui kõik oli juba läbi.

Tütarlaps tuli ühel pärastlõunal joostes minu juurde ja tabas mu parajasti hetkel, kui mulle oli klaveri ees tugitoolis kerge tukastus peale tulnud. Mu käsi lebas veel klaveriklahvidel, mingi dissonants kajas kõrvus.

Ma vaatasin sellele tibukesele mõningase imestusega otsa, seda enam, et ei märganud tema kõrval s