Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest

TГµnn Sarv

Tõnn Sarv ei ole tavaline eestlane. Võib-olla varem oli, aga pärast seda kui ta Taimaale elama sattus, näeb ta Eesti elu mõnevõrra teistmoodi. Piltlikult öeldes isegi nii, nagu vaataks ta seda kusagilt teiselt planeedilt. Kaugelt Taimaalt, kus – nagu ta ise tunnistab – inimesed suure osa ajast ei teegi suurt midagi, vaid tunnevad elust rõõmu, paistab eestlaste pidev sagimine-trügimine, materialismikultusele orienteeritus hoopis teistmoodi. Sealt Eestis käies võib kodumaa teda rõõmustada, ent niisamuti ka kurvastada. – Askur Alas, Eesti Ekspressi ajakirjanik.

TГµnn Sarv

Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest

EessГµna

Olen viimastel aastatel tihtipeale mõtisklenud meie rahva, maa ja kultuuri üle. Kaugemalt vaadates paistavad asjad teistmoodi kui igapäevaselt sees olles. Kuna viibin praegusel ajal enamasti Eestist eemal, siis loodan, et tekkinud võrdlused ja arvamused võivad ehk huvi pakkuda nii neile, kes Eestis elavad kui ka neile, kes samamoodi mujal asuvad.

Need lood on lihtsalt arvamuslood. Päris kindlasti ei arvata nendes midagi kindlat või vaieldamatut. Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi. Ja arvamused veel muutuvad ju ka.

Praegugi, neid lugusid üle vaadates, võiksin nii mõndagi ümber sõnastada, teisiti ütelda või arvata. Ja päris kindlasti arvan paari aasta pärast midagi hoopis uutmoodi. Sinna pole midagi parata.

Kui see kedagi peaks huvitama, siis olen oma elu jooksul tegelenud ja kokku puutunud väga erinevate valdkondadega. Kõrgkooli tasemel olen õppinud bioloogiat ja muusikat. Olen avaldanud raamatuid eesti regilauludest. Olen tõlkinud tiibeti ja hiina tekste; kirjutanud artikleid, retsensioone, lühijutte, luulet, koori- ja soololaule, instrumentaal- ja elektroonilist muusikat jm. Olen pidanud õpetaja ametit, juhtinud organisatsioone ja ettevõtteid. Selle raamatu lõpus on neist erinevatest eludest ka veidi pikemalt juttu.

Üheks püsivamaks huviks on aga läbi aegade olnud ikka mure ja hool meie rahva pärast. Ka siin, kaugel maal, jälgin pidevalt meie ajakirjandust ja kuulan raadiosaateid, hoides ennast kursis. Ja mul on hea meel, et olen saanud oma arvamust avaldada, pälvinud kommentaare ja vastuarvamusi.

Kas eesti rahval on lootust? Kas see rahvas on midagi väärt? – nii on küsitud juba sajandeid. Ja vastuseid on olnud igasuguseid.

Sellele ei saagi olla ühest vastust, nagu ei saa olla ka ühtmoodi või ainuõiget suhtumist. Meil kõigil on väärt omadusi, aga eks ole meil kindlasti ka puudusi. On asju, mida tuleks kiita, aga on ka neid, mille eest tuleks lausa karistada.

Nii ka meie rahval… peksta ja kallistada… mõlemat on vaja.

TГµnn Sarv

Pattaya, 31. detsembril 2009. aastal.

Andekas rahvas

Mõnikord mõtlen, et kas pole veidi imelik või naljakas, et rahval, keda on vähem kui elanikke mõnes Bangkoki linnaosas, on kümneid teatreid, kontserdisaale ja kõrgkoole; sadu kirjastusi, muuseume, raamatukogusid, laulukoore, näiteringe, tantsuklubisid; tuhandeid luuletajaid, muusikuid ja kunstnikke; kümneid tuhandeid käsitöömeistreid, uurijaid, kollektsionääre; sadu tuhandeid kõikvõimalikke fänne, huvilisi, kaasaelajaid…

Juba ainuüksi meie raamatupoed hämmastavad – kuidas saab nii väikese rahva keeles olla välja antud nii suures valikus kirjandust?

Olen ju maailmas veidi ringi vaadanud ja oskaksin nagu vГµrrelda. Muidugi on meie teatrid ja kГµrgkoolid tibatillukesed vГµrreldes maailma suurimatega. Loomulikult on meil ka palju viletsat ja kГјГјndimatut, igal alal, aga kus seda poleks?

Mõnikord jääb siiski mulje, nagu oleks meie rahvas mingis mõttes ikka ka veidi eriline ja andekas.

Hakkasin meenutama kõiki oma tuttavaid Eestis ja üldse eesti inimesi. Ja tõepoolest, igaühel neist, ilma eranditeta, on mingi omadus, anne, huviala, tegevus või mis iganes, mis teeb ta eriliseks ja kordumatuks. Isegi kaktuste kasvatamine ja nende tundmine on ju eriline, kas pole? Rääkimata juba broderiipitsi või napole