Teraspoiss

JГјri ParijГµgi

Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes – mida poiste elus ju ikka ette tuleb – alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab. […] „Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.” „Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.” Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta. „Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.” […]

1

Kirikuõpetaja seisis lahtise haua äärel ja luges kullatud servadega raamatust matusesõnu, kusjuures aeg-ajalt tõstis pilgu raamatult ja vaatas oma käekella, mida ta aegamööda nihutas mantli laia varruka alt nähtavale.

„Tal on vist kuhugi rutt,” mõtles Jaan, kes seisis kirikuõpetaja vastas teisel hauakaldal ja pani tähele mantlivarruka nihutamist ning kellale suunatud pilku. „Asjata ta seda raamatut enda ees lahti hoiabki – silmad ei jälgi ridu, loeb kõik peast,” arutas Jaan edasi ja imestas siis, kuidas ta saab mõelda ema haua juures selliseid võõraid ning kõrvalisi mõtteid.

Ta oli oma nutud nutnud juba kodus, põlvitades ema kirstu kõrval või tõstes ühest kohast teise emast järelejäänud asju. Nüüd olid pisarad otsa lõppenud ja süda oli tühi. Käed kramplikult rinna peal ristis, huuled kõvasti kokku pigistatud, seisis ta haua kaldal ja püüdis kuulata õpetaja sõnu. Kuidas ta end ka pingutas ja tähelepanelik püüdis olla, ometi ei mõistnud ta õpetaja kõnest midagi, päris harilikul sõnal ei olnud tema meelest mingit tähendust, näis, nagu oleks ta kõikide sõnade tähendused unustanud.

„See ei ole päriselt nii, et ema on surnud ja lamab seal hauas valges kirstus,” arutas ta endamisi ja vaatas alla hauda. „Küllap on unenägu, mis varsti lõpeb, ja siis on hea, kui ärkad.”

Selliseid unenägusid on olnud tal ennemaltki, kus ta on olnud ise surnud või väga kitsikus olukorras, aga iga kord ärgates on selgunud, et oli vaid paha uni. Võib-olla on see kõik jutus nii – ema hauas ja matuselised haua äärel?

Jaan muljus kramplikult sõrmi, tammus ühelt jalalt teisele ja pingutas end viimseni, et jõuda olukorra kohta selgusele. Siis kadusid aga peast igasugused mõtted, ta ei kuulnud ega näinud midagi. Kui ta mõne aja pärast jälle teadvusele tuli, imestles taas – milleks see lahtine haud siin, valge kirst hauas ja inimesed ümber haua? Kus jutus ta niisugust asja on lugenud?

Vana kojamees seisis ta kõrval – selle tundis ära. Vanamehel veeresid pisarad üle põskede, tuul liigutas ta hõredaid juukseid lagipeal… Milleks on ta üldse siin ja miks on tal nii võõras nägu? Nüüd nuuksus kojanaine kuuldavalt ja pühkis rätikunurgaga silmi.

Jaani pilk rändas ühelt esemelt teisele, mõttelõng katkes vahetpidamata, nagu lõigataks sealt tükke vahelt välja. Ta püüdis kirikuõpetaja kõnest kinni üksiku sõna, selgesti helises see ta kõrvus, kuid ta ei saanud kätte selle tähendust. Kuidas see nüüd oligi? Lihtne asi, ta on seda tuhat korda kuulnud – näh, keele peal just… mitte ei tule meelde. Nüüd pööras kirikuõpetaja raamatulehte… teab kui kaua ta peaks veel lugema? Aga iga kord kui ta jalgu liigutab, variseb hauakaldalt krabinal liiva kirstukaanele. Kojanaisel on uued riided seljas, need teevad ta kohmakaks ja võõraks. Kodus, vanades riietes, on ta palju kenam. Poeproua on ka matusele tulnud, tal on palav, higistab ja pühib vahetpidamata nägu, tammudes ühelt jalalt teisele. Kuski tuututab auto, võõrad, ebamäärased hääled kostavad kalmistu tagant siia, siis on kõik jälle tühi ja võõras.

Jaan sulges silmad ja ootas mõne aja. Ta oli kindel, et kui veidi aja pärast silmad avab, siis on kõik praegune möödas, on jälle nagu enne – päike paistab aknast sisse, ema lamab voodis ja küs