Jaht Loodus Armastus

Peep Männil

Käesolev kogumik sisaldab läbilõiget minu looduseteemalisest luuleloomingust ajavahemikus 1998–2015. Siit peaks leidma midagi enda jaoks iga kunstihuviline sõltumata soost, vanuserühmast või loodusetunnetuse tasemest. Lugude inspiratsiooniallikateks on olnud erinevad tähelepanuväärsed või kummalised sündmused ja eluslooduse objektid. Viimastest mitmed on värvikad inimtegelased, kellest enamuse nimed on muutmata kujul ka lauludesse sisse jäänud. Loodetavasti on ära märgitud isikutel või nende austajatel piisavalt huumorimeelt ja eneseirooniat saamaks aru, et tegemist on heasoovliku naljaga, mitte plaaniga kedagi solvata. Aitäh Teile! Meeldivaid jahi, looduse ja armastuse elamusi! Autor

Peep Männil

Jaht Loodus Armastus

Väike kuri jahimees (1998)

I koht jahijuttude vestmise vГµistlusel Eesti jahimeeste kokkutulekul 1998

Meie metsas elab ilves, silmad peas nii kurjad,

olgu selge ilm vГµi pilves, ikka kitse turjal.

Tema lõbu pärast murrab, ei söö ära looma,

murtud kitsedest saaks aastas terve autokoorma.

Jäneselgi pole pääsu, kui vaid ilves tahab,

läheb ligi, kaelast kinni, võtab, murrab maha.

Temast Гјldse pole kasu, kГµik vГµiks lasta maha,

ministeeriumist vaid saada tahaks preemiaraha.

Siis kui ilvest poleks, vaat, kus meil vast oleks sГјГјa,

sokuliha aasta läbi, osa saaks ka müüa.

Hunt see hallivatimees, ta maa pealt tuleks kaota,

nii kui halli kogu näed, sa päästikule vaota.

Ööd ja päevad varitsevad kitse, siga, põtra,

meie eest kõik ära söövad, küll on alles tõprad.

Гњle Peipsi halli jГµena hunte sisse voolab,

varsti meie metsas pole enam Гјhtki looma.

Kallis Reiljan, jäta ära lõbureisi Türki,

selle eest saaks osta terve tonni hundimГјrki.

Karu hullematest hullem, pГµtru turjast rabab,

õnneks mitte aasta läbi, sest ta talvel magab.

Kevadel, kui unest Г¤rkab, murrab, nii mis jaksab,

rümba risu alla matab, ära sööb vaid maksa.

Tonnikaupa põdraliha läheb karuroaks,

armas jumal, seegi liik et meie metsast kaoks.

Mesilastelt mee kõik röövib, lehmi taga ajab,

keegi laskis vabadusse poegi, hullumaja.

MГµni koopajahil lastaks, mГµni lГµksu pГјГјtaks,

mina oma käega mõne karulaane süütaks.

Kiskjatest veel väga halb on saarmas, tark ja kaval,

mõnest jõest on ära söönud viimasegi kala.

Kiiska, ogalikku, põlgab, tahab kala hääd,

ainult marja sööb ja keha mädanema jääb.

Loodusmehed valitsusest röövlit kaitsta tahvad,

kuid ei kuula Гјldse, mida soovib lihtne rahvas:

„Rauad üles, mõrrad sisse, söödaks värske kala,

puhtaks ojad, jõed ja järved —

Brüssel, see las halab.“

Kahepaiksetest veel väga ohtlik kobras – metsaröövel,

murrab puid ja tapab kalu, hammas nagu höövel.

Aastas terve tihu puid ta ajab oma kГµhtu,

lasta teda võimatu – ta tegutseb vaid õhtul.

Kui saaks puusse panna mГјrki, siis vast kobras kaoks,

tammid Гµhkaks kaitsemalev, vesi alla vaoks.

Kaunid kuivendusekraavid jälle töösse läeksid,

jutud metsakahjuritest ajalukku jäeksid.

Metsaseadki ülekäte tänavu on läinud,

pole hulka aega enam sellist pilti näinud.

Гњles tuhnitakse kamar, justkui kГјnnivagu,

põllud maha tallatakse, vilja täis on magu.

Ühe ööga ära söödud talumehe kaer

vaese mehe nutu sekka kostab kuldi naer.

KГµige parem, karja otsast, suurem lasta maha,

võimsam keha, rohkem liha, vähem raiskad raha.

Või kui suurem põrsakari sööda peale tuleb,

haavlitega sinna sisse, mГµni ikka sureb.

Palju ahnepäitsasid on jahimeeste sees,

kõigist kõige hullem siiski – riigijahimees.

Kogu Eesti loomavaru mГјГјvad sakslastele,

kГјГјned pikalt enda poole, libedad neil keeled.

Markadest neil taskud pungil, kГµrval hoidvad maksust,

metsalooma lihast läinud kered kõigil paksuks.

Kahjurliike nad ei lase, ulukeid ei sööda,

autost pika püssigagi lasevad nad mööda.

Loomi loevad palju rohkem, et saaks rohkem lasta,

riigijuhtidega me