Reis Гјmber maailma aastail 1823-1826

Otto von Kotzebue

Olime asunud reidile ning pärast valulist hüvastijättu armastatud ja armastava abikaasaga võisin ma 28.juunil anda käsu ankrute hiivamiseks, sest tuul oli soodus. Kogu meeskond oli rõõmsas tujuas ja meie üritusest ülimalt vaimustatud. Harva küll on ankru hiivamine ja purjede heiskamine läinud nii kärmesti. Kui laev nüüd liikuma hakkas ja läbi vahutavate lainete lõikas, kasutasid mehed rõõmutuhinas üksteist ja soovisid südamest õnne alanud reisiks.See stseen kosutas mu hinge. Meeskonna säärane meeleolu ürituse puhul, kus võib oodata rohkesti vaeva ja ohtusid, äratas mus lootust, et mehed ei kaota oma head tuju ja rõõmsat meelt ka siis, kui tegelike raskuste ja ohtudega kokku satutakse. Hea laeva ja ikka heas tujus püsiva meeskonnaga võib peaaegu kindel olla, et reis läheb hästi. Pärast seda kui me Kroonlinna kindlusele seitsme suurtükipauguga hüvasti ütlesime ning temalt sama arvu jumalagajätuks vastu võtsime, heiskasime veelgi rohkem purjesid. Tuul puhus neile priskesti…

EESSГ•NA

See, mida ma lahkele lugejale siin lahkesti pakun, ei taotlegi seda, et võrdväärsena lisanduda kuulsate meresõitjate teostele, mille läbi teadused nii palju võitnud on. Minu juhtimise alla usaldatud ekspeditsiooni peamine eesmärk, mulle antud eriinstruktsioonid ja ka laeva suurus, mis polnud päriselt sobiv kaardistamiseks, seadsid mitmeid takistusi soovile uute avastuste ja asukohtade määramiste läbi kasulik olla. Kuid ka ses suhtes polnud reis päris viljatu. Kui tehtud avastused ja asukohtade määramised seni veel vähe tuntud paikades ka suurt tähtsust ei oma, näivad nad ometigi väärivat seda, et nad teatavaks tehtaks, kasvõi tulevaste meresõitjate julgeoleku huvides. Ka tohiks vähe või üldse mitte tuntud maade kirjeldamine ja nende elanike iseloomustamine ning nende hulgas läbielatu jutustamine küll niisama palju huvi pakkuda kui keskpärane romaan. Seepärast otsustasingi avaldada selle reisi kirjelduse, kuna sellega pealegi täidan ka nende lugejate meelitavaid soove, kes minu eelmise reisi kirjelduses leidsid tema teadusliku osa kõrval ka meelelahutuslikku sisu. Ta ongi suuremalt jaolt pühendatud säärastele lugejatele ning kõik paljalt nautilised märkmed, mis raamatu igavaks teha võivad, on kuni kõige hädavajalikumateni ära jäetud. Ebasoodsad asjaolud on raamatu väljaandmist viivitanud, kuid ometigi loodan, et ta kõike uudsuse võlu veel kaotanud pole. Mis puutub minu stiili, siis loodan jälle leida mulle juba osutatud heatahtlikku suhtumist. Olles varasest noorusest pühendunud teenistusele merel, pole mul aega olnud end kirjanikuks välja harida.

ESIMENE OSA

SISSEJUHATUS

1823. aasta märtsis nimetas Tema Keiserlik Majesteet Aleksander Esimene mind veel mitte lõplikult valminud laeva «Predprijatije» kapteniks. See oli määratud puhtteaduslikuks reisiks, kuid varsti tulid vahele asjaolud, mis tegid vajalikuks hoopis teise eesmärgi järgimise. Mulle tehti korraldus Kroonlinnas peale võtta mitmesuguste materjalide laadung, see Kamtšatkasse viia ning siis Ameerika looderannikule purjetada, et seal välismaiste laevade poolt teostatavat ning Vene-Ameerika Kompaniile kahju tekitavat salakaubavedu takistada. Aasta aega pidi laev viibima Ameerika rannikul ning siis, kui teine laev ta välja vahetab, alustama tagasisõitu Kroonlinna. Nii sinna- kui ka tagasisõidul jäeti mulle vabad käed tee valikuks oma äranägemist mööda.

Alles mais viidi lõpule laeva ehitamine, mille nime «Predprijatije» ma edaspidi ei kasuta, sest sakslase keel jääb selle väljaütlemisel kimpu. See oli esimene laev, mis Venemaal ehitati katuse all, millel on suured eelised. Laev oli keskmise fregati suurune ja varustatud vaid 24 kuuenaelase suurtükiga, et asjatut koormamist vältida. Meeskonnas olid mul leitnandid Kordjukov, Korsakov, Bartaševitš ja Pfeifer, mitšmanid Jekimov, Alexander von Moller, Golõvnin, krahv Heiden. Tšekin, Muravjov, Vukotitš ja Paul von Moller, tüürimehed Grigorjev, Jekimov ja, Simakov,