Punane ja must

Stendhal

XIX sajandi proosakirjanduse tippteoseid, prantsuse klassiku Stendhali (1783-1842) romaan lihtrahva hulgast pärineva noore haritlase eluteest Napoleoni ajastule järgnenud vaimselt sumbunud ühiskonnas.

STENDHAL

PUNANE JA MUST

Lugejale

See teos oli juba valmis trükist ilmumiseks, kui puhkesid suured juulisündmused ja andsid igale mõtlevale peale fantaasiamängude jaoks vähesoodsa suuna. Meil on põhjust arvata, et alljärgnevad leheküljed on kirjutatud 1827. aastal.

ESIMENE JAGU

TГµtt, karmi tГµtt.

В В В В Danton.

Esimene peatГјkk

VГ„IKELINN

Kui tuhanded koos, – pole just halb, kuid ühes puuris pole neil lõbus.

В В В В Hobbes.

Verrières’i väikelinna võib pidada üheks kõige ilusamaks kogu Franche-Comtés. Ta valged majad teravate punasest telliskivist katustega tõusevad üles mööda mäenõlvakut, mille igas lookes kasvavad võimsate kastanipuude salgad. Mõnisada jalga allpool kindlustusi, mis kunagi ehitati hispaanlaste poolt ja mis nüüd on varemeis, voolab Doubs’ jõgi.

Verrières’i kaitseb põhja poolt kõrge mägi Verra, üks Juura harusid. Selle murdharjad kattuvad lumega juba oktoobrikuu esimeste külmadega. Mäest alla sööstev kärestik läbib Verrières’i enne Doubs’sse langemist ja paneb käima hulga saeveskeid; see tööstusharu on väga lihtne, aga annab mõningat sissetulekut suuremale osale elanikest, kes on pigem talupojad kui linnaelanikud. Ent mitte saeveskid pole seda väikelinna õitsele viinud, vaid üldise jõukuse on toonud siia Mulhouse’i värvilist sitsi valmistav vabrik, mis võimaldas Napoleoni langusest saadik uuendada peaaegu kõigi Verrières’i majade fassaade.

Vaevalt jõuad sa linna, kui sind uimastab ühe väliselt koleda masina kõrvulukustav müra. Kakskümmend rasket haamrit, mis langevad alla tänavasillutist värisema panevate mürtsudega, tõusevad üles kärestikuveega käima pandava ratta abil. Igaüks neist haamreist valmistab iga päev kes-teab kuipalju tuhandeid naelu. Noored meeldivad tütarlapsed lükkavad nende hiigelhaamrite alla väikesi rauatükikesi, mis siinsamas naelteks muutuvad. See näiliselt lihtne töö võib hämmastada rändajat, kes esimest korda satub siia Prantsusmaa ja Helveetsia vahelistesse mägedesse. Kui rändaja Verrières’i tulles küsib, kelle oma on see ilus naelavabrik, mis kõigil peatänavast ülesminejail kõrvad lukku paneb, siis vastatakse talle venitades: «Ah see… see on linnapea oma.»

Kui rändaja mõne hetkegi peatub tollel Verrières’i peatänaval, mis tõuseb Doubs kaldalt üles mäeharjani, siis võib kihla vedada sada ühe vastu, et kohe ilmub nähtavale üks askeldava ja tähtsa ilmega kogukas mees.

Teda nähes kerkivad kiiresti kõik kübarad. Tema juuksed on hallikad ja ta ise on riietatud halli. Ta on paljude ordenite kavaler, tal on suur laup ja kongus nina, üldse – ta näol ei puudu teatav reeglipärasus: esimese pilguga võib sealt leida linnapea väärikuse kõrval isegi seda meeldivust, mida kohtab veel neljakümnekaheksa- või viiekümneaastaste juures. Kuid pariislasest rändajat ärritab varsti see enesega rahulolu ja upsakuse ilme, millesse on segatud mingit piiratust ja leidlikkuse puudust. Lõpuks tundub, et tolle inimese anne piirdub sellega, et ta laseb teisel kõike, mis talle võlgnetakse, maksta täpselt, kuna ta ise omad võlad maksab nii hilja kui võimalik.

Selline on Verrières’i linnapea härra de Rênal. Ta läheb üle tänava tähtsa sammuga, astub raekotta ja kaob rändaja silmist. Ent kui viimane oma jalutust jätkab, siis, olles sada sammu kõrgemale tõusnud, näeb ta üsna kena maja kõrval asetseva raudvõre vahelt suurepäraseid aedu. Taamal moodustavad Bourgogne’i mäekünkad horisondijoone, mis näib otsekui loodud silmale naudinguks. See väljavaade paneb rändaja unustama seda rahalistest pisihuvidest rüvetatud õhkkonda, milles ta võib hakata lämbuma.

Talle öeldakse, et see maja kuulub härra de Rênalile. Verrières’i linnapea võib selle ilusa tahutud kividest hoone eest, mis tal praegu lõpetamisel,