Krahv Monte-Cristo. 6. osa

Alexandre Dumas

Raamatu 6. ja Гјhtlasi viimane osa. Alexandre Dumas' (1802-1870) tuntumaid ajaloolise taustaga pГµnevusromaane. Teatud klassides kohustuslik kirjandus.

I

ГњLESTUNNISTUS

Samal hetkel kostis härra de Villefort’i hääl, kes hüüdis oma kabinetist:

“Mis on juhtunud?”

Morrel vaatas küsivalt Noirtier’le otsa, kes oli oma enesevalitsuse tagasi saanud ja näitas pilguga väikese kõrvaltoa poole, kuhu ta juba ükskord varem umbes samasuguses olukorras oli põgenenud.

Ta jõudis vaid haarata oma kübara ja pages hingeldades sinna. Koridorist kostsid kuningliku prokuröri sammud.

Villefort kiirustas tuppa, jooksis Valentine’i juurde ja haaras ta oma käte vahele.

“Arsti! Arsti!.. Härra dAvrigny!” karjus Villefort. “Või ei, ma lähen parem ise.”

Ja ta tormas toast välja.

Teisest uksest tormas välja Morrel.

Teda tabas otse südamesse õudne mälestus: talle tuli meelde jutuajamine Villefort’i ja arsti vahel, mida ta oli kuulnud selsamal ööl, kui suri proua de Saint-Méran; sümptomid, mis ei olnud küll nii hirmutavad, olid siiski samad, mis olid eelnenud Barrois’ surmale.

Samal ajal kuulis ta oma kõrvus kumisevat Monte-Cristo häält, kes oli talle vaevalt kaks tundi tagasi öelnud:

“Kui te mingis küsimuses vajate minu abi, Morrel, tulge minu juurde, ma võin palju teha.”

Kiiremini kui mõte sööstis ta Faubourg-Saint-Honore tänavalt Matignoni tänavale, ja Matignoni tänavalt Champs-Élysées’ avenüüle.

Vahepeal oli härra de Villefort jõudnud üürikabrioletiga härra d’Avrigny maja ette; ta helistas nii ägedalt, et majahoidja tuli hirmunud näoga avama. Villefort tormas trepile, ta ei suutnud sõnagi lausuda. Majahoidja tundis teda ja laskis ta sisse, hüüdes talle ainult järele:

“Kabinetis, härra kuninglik prokurör, oma kabinetis.”

Villefort tГµukas juba ust vГµi Гµigemini murdis sealt sisse.

“Ah teie!” hüüatas doktor.

“Jah,” vastas Villefort, pannes ukse enda selja taga kinni.

“Jah, doktor, nüüd tulin mina teilt omakorda küsima, kas me oleme üksi. Doktor, minu maja on neetud maja!”

“Mis?” lausus d’Avrigny pealtnäha jahedalt, oli aga sisimas sügavalt erutatud. “Kas teil on jälle keegi haige?”

“Jah, doktor!” hüüdis Villefort, haarates väriseva käega juustest kinni. “Jah.”

D’Avrigny pilk ütles:

“Ma ennustasin seda teile ette!”

Ja ta huuled laususid aeglaselt rГµhutades:

“Kes siis nüüd sureb teie juures, milline uus ohver süüdistab meid jumala ees meie nõrkuses?”

Piinatud nuukse kerkis Villefort’i rinnast. Ta astus arsti juurde, ja haarates tal käsivarrest, ütles: “Valentine! Kord on Valentine’i käes!”

“Teie tütar!” hüüdis jahmunud d’Avrigny murelikult.

“Näete nüüd, et te eksisite,” pomises magistraat. “Tulge teda vaatama ja paluge temalt haigevoodi ees vabandust, et te teda kahtlustasite.”

“Iga kord, kui te mulle teatasite, oli liiga hilja.” ütles d’Avrigny. “Aga ükskõik, ma tulen. Lähme ruttu, vaenlaste puhul, kes teie majas tegutsevad, ei tohi aega kaotada.”

“Seekord, doktor, ei heida te mulle enam nõrkust ette. Seekord saan ma teada, kes on mõrtsukas, ja ma ei halasta talle.”

“Püüame kõigepealt ohvrit päästa ja siis mõtleme kättemaksule,” ütles d’Avrigny. “Tulge!”

Ja Villefort’i toonud kabriolett viis tema koos d’Avrigny’ga kiires traavis tagasi samal ajal, kui Morrel koputas Monte-Cristo uksele.

Krahv istus oma kabinetis ja luges murelikult sГµnumit, mille Bertuccio oli talle rutuga saatnud.

Kuuldes teatatavat Morreli, kellest ta oli lahkunud vaevalt kaks tundi tagasi, tГµstis krahv pea.

Nii nagu krahvile, oli temalegi selle kahe tunni jooksul mõndagi juhtunud, sest krahvi juurest naeratusega huulil lahkunud noormees tuli tagasi vapustatud näoga.

Krahv tГµusis ja ruttas Morrelile vastu.

“Mis on juhtunud, Maximilien?” küsis ta noormehelt. “Те olete kahvatu ja te laup on higist märg.”

Morrel pigem vajus kui istus tugitooli.

“Jah,” ütles ta