Jutustused
Aleksandr Kuprin
Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutukogu. Laste aed Allez! Gambrinus Granaatidega käevõru Hobusevargad Imeväärne arst Juurdlus Vaga elu Kui ma näitleja olin Maa põues Mehaaniline kohtumõistmine Miljonär Moolok Must välk Olesja Olgu neetud! Öömaja Püha vale Tervisejoomine
JUURDLUS
Alamporutšik Kozlovski joonistas mõtlikult laua valgele vahariidele peent naisenäo profiili lauba kohal kõrguva juuksekahluga ja kraega à la Maria Stuart. Tema ees laual oli ülemuse lühike eeskiri, milles tal kästi viivitamatult korraldada juurdlus ühe paari säärikute ja kolmekümne seitsme kopika varguse kohta, mille oli toime pannud reamees Muhamet Baiguzin noorsoldat Venedikt Jessipakale kuuluvast lukustatud kastist. Selles asjas väljakutsutud tunnistajad: veltveebel Ostaptšuk ja jefreitor Piskun koos reamees Kutšerbajeviga, kellel oli täita tõlgi osa, istusid pererahva köögis, kust neid alamporutšiku tentsik, kelle näol oli tähtsale toimingule vastav väärikas ja isegi pisut kõrk ilme, ükshaaval tuppa laskis.
Esimesena astus sisse veltveebel Tarass Gavrilovitš Ostaptšuk, kes endast kohe viisaka köhatusega märku andis, seejuures mütsi suu juurde tõstes. Tarass Gavrilovitš, «kõva mees» määrustiku tundmises, kõigutamatu autoriteet paelameestest ülemuste silmis, oli polgus väga populaarne isik. Tema vilunud juhtimisel lõppesid roodule hästi igasugused inspektorite küsitlused, ülevaatused ja paraadid, sellal kui roodukomandör vaevas päevad ja ööd läbi pead, et otsida finantsabinõusid täitelehtede vastu, mida arvutud kreeditorid polgu liigkasuvõtjate hulgast alatasa polgu kantseleisse tema nimele esitasid. Välimuselt jättis veltveebel väikesekasvulise, täissöönud, priskusele kalduva tugeva, terve inimese mulje, kelle punasest nelinurksest näost vaatasid elavalt ja teraselt ahtakesed silmad. Tarass Gavrilovitš oli abielus, laagrisoleku ajal istus ta pärast õhtust loendust triibulises hommikumantlis oma telgi ees, sõi sooja saia ja rüüpas peale piimaga teed. Ta armastas kõnelda oma roodu vabatahtlikega poliitikast, kusjuures jäi alati eriarvamusele, sellele aga, kes temaga nõus ei olnud, määras mõnikord lisatoimkonna.
«Kuidas… su… nimi… on?» küsis Kozlovski kõhklevalt. Ta polnud polgus veel aastatki teeninud ning iga kord, kui tal tuli sinatada niisugust teenelist isikut nagu Tarass Gavrilovitš, kelle rinnal rippus suur hõbemedal «hoolsuse eest» ja kelle mundri vasakut varrukat ehtisid kuld- ja hõbekarrast nurkpaelad, jäi ta oma kõnes takerduma.
Kogenud veltveebel hindas väga teraselt ja õigesti noore ohvitseri kohmetust ning sellest pisut meelitatuna nimetas oma aukraadi, ees-, isa- ja perekonnanime.
«Jutustage… jutustage… kes selle varguse toime pani? Mingid säärikud, või mis seal oli? Kurat teab, mis see on!»
Kuradi lisas ta selleks, et anda oma toonile natukenegi kindlust. Veltveebel kuulas teda pingsa tähelepanuga, kael ettepoole õieli. Oma tunnistust alustas ta pähekulunud sõnadega «nii et».
«Nii et mina, teie ausus, istun ja kirjutan ümber toimkonnalehte. Äkki jookseb minu juurde korrapidaja, ikka seesama, tähendab, Piskun, ja kannab ette: «Nii ja nii, härra veltveebel, roodus pole asjad korras…» – «Kuidas nii, ei ole korras?» – «Just nii,» ütleb ta, «noorsoldatilt on ära varastatud säärikud ja kolmkümmend kopikat raha.» – «Aga miks ta oma kasti lukus ei hoia?» küsin mina. Sellepärast, et neil kõigil, teie ausus, peavad kastide ees lukud olema. «Just nii,» vastab korrapidaja, «tal oli kast lukus, lukk aga on katki murtud.» – «Kes murdis? Kuidas ta julges? Mis korralagedus see on?» – «Ei või teada, härra veltveebel.» Siis läksin roodukomandöri juurde ja kandsin ette: nii ja nii, teie kõrgeausus, niisugune asi on juhtunud, mina aga polnud sel ajal roodus, käisin relvameistri juures.»
В«Kas see on kГµik, mis sa tead?В»
В«Just nii, kГµik.В»
«Noh, aga see reamees Baiguzin, on ta hea soldat? On tema juures varem midagi niisugust märgatud?»
T