EelГµhtul
Ivan Sergeevich Turgenev
Vene klassiku Ivan Turgenevi tuntud romaan.
Ivan Turgenev
EelГµhtul
I
Ühel 1853. aasta väga soojal suvepäeval pikutasid Kuntsovo lähedal Moskva jõe kaldal kõrge pärna varjus rohul kaks noormeest. Üks neist, välimuselt umbes 23 aastane, pikakasvuline, tõmmu näoga, terava ja veidi kõvera ninaga, kõrge otsaesisega ja tagasihoidliku naeratusega täidlastel huultel, lebas selili ning vaatas mõtlikult kaugusse, pilutades kergelt oma väheldasi halle silmi; teine lamas kõhuli, toetades oma heledajuukselist käharpead mõlemale käele, ning vaatas samuti kuhugi kaugusse. Ta oli oma kaaslasest kolm aastat vanem, kuid näis palju noorem: vurrud olid tal vaevalt tärganud ja lõuga kattis kerge ude. Midagi lapselik-armast, midagi ligitõmbavat ja kaunist oli ta värske ümmarguse näo peentes joontes, ta kenades pruunides silmades, ilusates kumerates huultes ja valgetes kätes. Kogu ta o: emusest õhkus tervise õnnestavat rõõmu, õhkus noorust – muretust, enesekindlusi, hellitatust, nooruse ilu. Ta laskis silmadel ringi käia, naeratas ja toetas pead kiitele nii, nagu teevad seda poisikesed, kes teavad, et neid meeleldi vaadeldakse. Tal oli seljas pluusitaoline avar valge mantel; ta peenikest kaela ümbritses helesinine rätt, kortsunud õlgkübar lebas rohul ta kõrval.
Kaaslane näis temaga võrreldes vanamehena, ja vaadates ta nurgelist kogu, poleks keegi võinud arvata, et temagi mõnuleb, et temalgi on hea olla. Ta lamas kuidagi kohmakalt; ta suur, ülalt lai ja alt teravnev pea asetses kohmakalt pika kaela otsas; kohmakad näisid ka ta käed, pinguli istuvas mustas saterkuues keha, ja konksutõmmatud põlvedega pikad jalad, mis sarnanesid rohutirtsude tagakoibadega. Sellest hoolimata võis aga kindlasti väita, et ta on hästikasvatatud inimene; «korralikkuse» pitserit oli märgata kogu ta kohmakas kehakujus ning ta inetu ja isegi pisut koomiline nägu väljendas heasüdamlikkust ning harjumust mõtelda. Ta nimi oli Andrei Petrovitš Bersenev; ta sõpra, blondi noormeest, hüüti Pavel Jakovlevitš Šubiniks.
«Miks sa ei lama kõhuli nagu mina?» alustas Šubin. «Nii on palju parem. Eriti siis, kui jalad üles tõstad ja kandu kokku taod – näe nii. Nina ees rohi – tüdined maastikku vahtimast, vaatle mõnd kõhukat putukat, kuidas see mööda rohukõrt roomab, või sipelgat, kuidas see askeldab. Tõepoolest, nii on parem. Sina aga võtsid nüüd mingi pseudoklassikalise poosi – võta või jäta, tantsijatar balletist, kui see papist kaljurahnule nõjatub. Tuleta meelde, et sul on nüüd täielik õigus puhata… See pole ju naljaasi: lõpetasid kolmanda kandidaadina! Puhake, sõõr, ärge pingutage ennast, visake oma käed-jalad siruli.»
Šubin pidas kogu selle kõne läbi nina, laisalt, poolnaljatoonis (hellitatud lapsed räägivad nõnda majasõpradega, kes neile kompvekke kaasa toovad) ning jätkas vastust ootamata:
«Mind hämmastab sipelgate, põrnikate ja teiste putukaisandate juures kõige rohkem just nende haruldane tõsidus: sagivad edasi-tagasi niisuguste tähtsate nägudega, nagu tähendaks nendegi elu midagi! – Olge lahke, inimene – looduse kuningas, kõrgeini olevus, vaatleb neid, nemad aga ei tee temast väljagi: võib isegi juhtuda, et mõni sääsk istub looduse kuninga nina otsa ning tarvitab seda endale toiduks. See on solvav. Teisest küljest aga – mille poolest on nende elu meie omast halvem? Ja miks ei võiks uhkeldada ka nemad, kui meie seda endale lubame? Noh, filosoof, lahenda mulle see ülesanne. – Miks sa vaikid? Ah?»
В«Mis on?..В» lausus Bersenev vГµpatades.
«Mis on!» kordas Šubin. «Sinu sõber esitab sulle sügavaid mõtteid – sina aga ei kuula teda.»
«Ma imetlesin seda vaatepilti. – Vaata, kui eredalt helgivad need põllud päikesepaistel!» (Bersenev rääkis kerge sisinaga.)
«Värvid on vahvad,» lausus Šubin. «Ühe sõnaga – natuur!»
Bersenev vangutas pead.
В«Sina peaksid kГµige selle Гјle vaimustust tundma veel rohkem kui mina. See on