1001 ööd. Valimik muinasjutte

Rahvasuu

"Tuhat ja üks ööd" on Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia muinasjuttude kogumik, mis koostati araabia keeles islami kuldajastul. Raamjutustuses räägib jutuvestja Šeherezade naistes pettunud valitsejale igal ööl ühe muinasloo, et too jutukuulamise põnevusest lükkaks edasi oma otsuse Šeherezade tappa. Vikipeedia

LUGU KUNINGAST Е AHRIARIST JA TEMA VENNAST Е AHH ZAMANIST

Armuheitva ja halastusrikka Allahi nimel!

Kiitus olgu Allahile – heategevale kuningale – kõiksuse loojale – kolme maailma isandale – kes ilma sammasteta püstitas kindla taeva ja laotas maa meile puhkeasemeks. Ja tänu ning õnnistus meie isandale Muhamedile – palvus ja alatine tänu ja õnnistus kestku kuni kohtupäevani – aamen.

Tõesti, nende sõnad ja teod, kes on lahkunud enne meid, on saanud eeskujuks ja juhtnööriks tänapäeva inimestele, et nad hoiatuseks näeksid, milliseid saatusi on antud kanda teistele. Olgu siis kiidetud see, kes hoiatuseks nüüdisajale tegi mineviku lood! Sääraseist eeskujudest kõnelevad jutustused, millede nimetuseks on „Tuhat ja üks ööd”.

Neis kõneldakse, kuidas ammu möödunud aegadel elas India ja Hiina saartel kuningate kuningas. Temast jäi vaid kaks poega, mõlemad rüütellikud sangarid, ehkki vanem oli julgem kui noorem. Niisiis päris tema trooni ja valitses maad nii valju õiglusega, et kõik ta kuningriigi rahvad teda armastasid. Kuninga nimi oli Šahriar ja oma noorema venna, šahh Zamani pani ta Samarkandi ja berberite kuningaks. Ja kumbki valitses oma kuningriiki suure rõõmu ja rahuga vahet pidamata oma kakskümmend aastat.

Ent kui see aeg oli möödas, igatses vanem kuningas oma nooremat venda näha. Ta pidas vesiiriga nõu, et venda külastada. Kuid kuna see nõu ei paistnud sobivana, soovitas vesiir saata vennale kirja ja kingi kutsega külastada vanemat venda. See nõu meeldis kuningale, ja ta laskis valmis seada kauneid annetusi: toredate sadulatega hobuseid, valgeid orje ja tüdrukuid ning hinnalisi kangaid. Siis ta kirjutas šahh Zamanile kirja, milles väljendas oma soovi teda näha saada.

Kui sõnum oli kirjutatud ja pitserdatud, riietus vesiir ja korraldas kõik vajaliku. Ja kolme päeva pärast ta lahkus oma kuningast ning rändas üle kõrbede ja mägede, kiviste lagendikkude ja rõõmsate rohumaade. Ja kus ta iganes astus üle maa raja, mis maksis andameid tema kuningale, tervitati teda rikkalikkude kinkidega ja ta peatus seal kolm päeva, nagu külalisele kohuslik, ja kui ta siis neljandal päeval edasi rändas, saadeti teda auavaldustega terve päevatee maad.

Niipea kui ta lähenes Samarkandi linnale, kus asus šahh Zamani õu, saatis ta sõnumiviija teatama oma tulekust. Ja kui kuningas oli ära kuulanud sõnumitooja teate, käskis ta mõnd suurnikku oma venna vesiirile ühe päevatee maad vastu minna. Ja nad tegid seda, tervitasid ja tulid ühes temaga.

Ja kui ta saabus linna, läks ta otsemaid kuningalossi, astus kuninga ette, suudles maad tema ees ning palus talle tervist ja võitu kõigi vaenlaste üle. Ja ta ütles kuningale, et vend igatseb teda näha, ning ulatas talle kirja.

Šahh Zaman võttis selle ja kui ta oli selle läbi lugenud ja sellest jagu saanud, ütles ta: „Ma kuulen oma armsa venna käsku.” Ja vesiirile ta ütles: „Me asume teele pärast kolmandat päeva.” Ta juhatas vesiirile lossis sündsa toa ja laskis sõdurite jaoks telgid üles lüüa ja neile liha, jooki ja kõike tarvilikku anda. Neljandal päeval aga valmistus ta reisiks, võttis kaasa kalleid kinke ja nimetas asekuningaks venna vesiiri. Ja laskis kaameleid ja hobueesleid välja tuua ning asus oma sulastega linna ette laagrisse, et järgmisel päeval asuda teele oma venna pealinna.

Kui nüüd saabus öö, meenus talle, et ta oli midagi lossi unustanud. Ja ta läks salaja tagasi oma tubadesse ja seal ta leidis oma naise ühe musta koka embuses. Kui ta seda nägi, muutus maailm mustaks ta silme ees ja raevus ta tõmbas oma mõõga ja lõi nad mõlemad ainsa hoobiga neljaks tükiks. Siis ta tõttas tagasi laagrisse, kellelegi l