Rebane

David Herbert Lawrence

Kui Henry pole ettevaatlik, teeb naine ta lolliks oma metsikute, sardooniliste naljadega ja ajab ta farmist ja oma peast igaveseks välja. Ta peab olema ettevaatlik. Ta peab naise kinni püüdma, nagu püütakse hirve või metskurvitsat, kui jahile minnakse. Pole kasu metsa minemisest ja hirvele ütlemisest: "Palun lange mu püssi ees." ei, see on aeglane, õrn lahing.

Rebane

Kaht tüdrukut, Banfordi ja Marchi, tunti tavaliselt nende perekonnanimesid pidi. Nad pidasid kahepeale farmi, kavatsedes selle täiesti ise üles töötada, see tähendab, nad pidid kasvatama kanu, teenima elatist kodulindudega ja pidama sellele lisaks lehma ning üht või kaht mullikat. Kahjuks ei läinud nende asjad hästi.

Banford oli väike, prillidega kõhn õrn olend. Tema oli siiski põhiline investeerija, sest Marchil oli väga vähe raha või polnud seda üldse. Banfordi isa, kes oli Islingtonis kaupmees, andis tütrele stardiraha, et too saaks farmis tervist parandada, sest isa armastas teda ja tema arust ei hakanud tütar veel abielluma. March oli talupoeglikum. Ta oli õppinud Islingtoni õhtukoolis puu- ja laudsepatöid. Ta võis olla mees omal kohal. Lisaks elas Banfordi vanaisa alguses koos nendega. Tema oli olnud farmer. Kuid õnnetuseks suri vana mees, olles olnud Bailey farmis vaid aasta. Siis jäid kaks tüdrukut üksinda.

Kumbki neist polnud verinoor, see tähendab, nad olid peaaegu kolmekümnesed. Kuid kindlasti polnud nad vanad. Nad alustasid üsna vapralt oma ettevõtmisega. Neil oli palju kanu, musti leghorne ja valgeid leghorne, plaimouthe ja viandotte, samuti ka mõned pardid ja kaks mullikat tarandikus. Õnnetuseks keeldus üks mullikas täielikult püsimast Bailey farmi läheduses. Ei lugenud, kui palju tegi March aedu, mullikas oli väljas põlismetsas või kuritarvitamas naaberkarjamaad, ning March ja Banford ajasid teda taga suurema kiiruse kui eduga. Seepärast müüsid nad mullika meeleheitel maha. Kuid just enne, kui teine lehm ootas oma esimest vasikat, suri vana mees, ning tüdrukud, kartes lähenevat sündmust, müüsid looma paanikas maha ja piirdusid vaid kanade ja partidega.

Hoolimata väikesest meelehärmist tundsid nad kergendust, et karja rohkem polnud. Elu polnud mõeldud vaid orjatööks. Mõlemad tüdrukud nõustusid sellega. Ka kodulindudega oli küllalt jändamist. March oli välja kuuri üles pannud tööpingi. Seal ta töötas, tehes pütte ja uksi ja teisi asjandusi. Kodulinnud majutati suuremasse hoonesse, mis oli kunagi olnud kuur ja laut. Lindudel oli ilus kodu ning nad oleksid pidanud olema täiesti rahul. Tõesti, neil paistis hästi minevat. Kuid tüdrukud olid tüdinud nende kummalistest haigustest, rangest eluviisist ja nende keeldumisest, põikpäisest keeldumisest mune muneda.

March tegi enamiku õuetöödest. Kui ta oli väljas tööd tegemas, oma sääremähistes ja põlvpükstes, vööga mantlis ja suures mütsis, paistis ta peaaegu mingi graatsilise, vaba kehahoiuga noormehena, sest ta õlad olid sirged ja liigutused kerged ning kindlad, isegi väikese ükskõiksuse või irooniavarjundiga. Kuid ta nägu polnud mehe oma, kindlasti mitte. Neiu tumedate lokkis juuste salgud lendlesid ta ümber, kui ta kummardus, ta silmad olid suured ja pärani ja tumedad, kui ta jälle üles vaatas, kummalised, ehmunud, arglikud ja sardoonilised ühekorraga. Ka tema suu oli kokku surutud, peaaegu nagu valu ja iroonia tõttu. Temas oli midagi kummalist ja seletamatut. Ta võis kanda oma raskuse ühele jalale, vaadates kodulinde paterdamas koduõuel künkanõlval ebameeldivas paksus mudas ja kutsudes oma lemmikut valget kana, kes hüüde peale tema juurde tuli. Kuid Marchi suurtes, tumedates silmades oli peaaegu satiiriline helk, kui ta vaatas oma kolmevarbalist karja padistamas oma pilgu all, ning ta hääles oli samasugune pisut ohtlik satiir, kui ta rääkis oma lemmiku Patty’ga, kes toksis sõbralikkuse märgiks Marchi saabast.

Kodulindudega Bailey farmis asi ei edenenud, hoolimata kГµigest, mis March nende heaks tegi. Kui ta pakku