Lugu kaliif Vathekist

William Beckford

Idamaine pГµnevuslugu uudishimulikust kaliifist Vathekist.

Lugu kaliif Vathekist

Vathek, abasside üheksas kaliif, oli Al-Mu’tasimi poeg ja Harun al-Rašidi pojapoeg. Kuna ta oli andekas mees ning ta oli varakult troonile asunud, ootasid alamad, et tema valitsemisaeg saab olema pikk ja õnnelik. Ta välimus oli meeldiv ja majesteetlik, aga kui ta vihastas, muutus üks tema silm nii kohutavaks, et keegi ei suutnud taluda selle pilku, ja õnnetu, kellele see langes, vajus pikali ja vahel ka suri. Siiski andis mees, kartes oma rahvaarvu vähendada ja paleed laastata, harva oma vihale voli.

Sõltudes naudingutest, mida pakkusid naised ja söögilaud, otsis ta sõbralikult endale sobilikke kaaslasi ja tal õnnestus see hästi, sest ta heldus oli piiritu ja kirgedele järeleandmine ohjeldamatu, ta polnud mingil juhul väga õrnatundeline ega nõustunud ta ka kaliif Omar ibn Abdalazizega, kes arvas, et kui tahad järgmises elus paradiisi nautida, tuleb see elu võimalikult viletsaks muuta.

Oma toredusega ületas ta kõiki oma eelkäijaid. Alkoremmi palee, mille ta isa Al-Mu’tasim Kirjude Hobuste mäele ehitas ning mis tervele Samarra linnale ülalt alla vaatas, oli tema arvates liiga väike. Seega lisas ta sellele viis tiiba, või pigem paleed, mille ta määras oma kõikide meelte eriliseks rahuldamiseks.

Esimeses oli laud, mida kaeti vastavalt pidevale tarbimisele ööl ja päeval kõige peenemate hõrgutistega – kõige maitsvamad veinid ja valitud liköörid voolasid sajast purskkaevust, mis ei saanud iial tühjaks. Seda paleed kutsuti “Igavene või Küllastamatu bankett”.

Teine oli ehitatud stiilis “Meloodia tempel või Hinge nektar”. Siin elasid tolle aja kõige vilunumad muusikud ja imetletumad poeedid, kes mitte ainult ei näidanud seal vaid oma andeid, vaid ka kajastasid oma lauludes, mis pidevalt väga meeldivalt muutusid, kõike ümbritsevat.

Palee nimega “Silmade rõõm või Mälu toetus” oli tervenisti üksainus hurm. Siia oli kogutud nii palju haruldusi kõikidest maailma nurkadest, et kui need poleks olnud korrapäraselt paigutatud, oleksid need kõiki segadusse ajanud. Ühes galeriis olid üleval kuulsa Mani pildid ja kujud, mis paistsid justkui elusad olevat. Siin köitis pilku hästi paigutatud vaade, seal pettis seda oskuslikult optiline maagia. Loodusteadlased eksponeerisid mitmesuguseid taeva kingitusi meie maal. Ühesõnaga ei jätnud Vathek sellest paleest välja midagi, mis võiks rahuldada nende uudishimu, kellel seda oli, kuigi ta enda uudishimu ta ei suutnud rahuldada, sest tema oli kõigist inimestest kõige teadmisjanulisem.

“Parfüümide palee”, mida tunti ka kui “Naudingute ergutit”, koosnes paljudest saalidest, kus pidevalt põletati kuldsetel viirukipannidel kõikvõimalikke maa peal leiduvaid parfüüme. Keset päeva põlesid siin tõrvikud ja aromaatsed lambid. Kuid selle meeldiva deliiriumi võimsa mõju eest võis põgeneda jumitusse aeda, kus kõikide aromaatsete lillede kogum eritas õhku kõige puhtamaid lõhnasid.

Viiendat paleed nimetusega “Rõõmu või Ohtliku varjupaik” külastasid hordid noori naisi, kes olid kaunid kui huurid ja sama ahvatlevad, kes võtsid hellitustega vastu kõiki, keda kaliif neile läheneda lubas, sest ta ei olnud armukade, kuna tema enda naised olid eraldatud palees, kus ta ise elas.

Vaatamata sensuaalsusele, mida Vathek endale lubas, ei vähenenud ta rahva armastus, kes arvas, et mõnulev valitseja on rahvale talutavam kui nende vaenlane. Kuid rahutu ja tormaka meelega kaliif ei rahuldunud sellega. Oma isa eluajal oli ta oma lõbuks palju õppinud ja palju teadmisi saanud, kuid neist polnud talle küllalt, sest ta soovis teada kõike, ka teaduseid, mida polnud olemas. Talle meeldis vaielda õppinud isikutega, kuid talle ei meeldinud, kui nad hakkasid tuliselt oma vastuväidetega peale käima, ja ta peatas nende suud kinkidega, kes seda lubasid, kuid need, keda ta ei suutnud vaigistada oma heldusega, saatis ta vanglasse maha jahtuma – ravi, mis tihti eesmärgi saavutas.

Vathek av