Provintsi muusa

HonorГ© de Balzac

Inimlik komöödia. Stseenid provintsielust.

HONORÉ DE BALZAC

Provintsi muusa

Krahv Ferdinand de Gramont’ile.

Kallis Ferdinand, kui mõne kirjandusmaailmas esineva õnneliku juhuse tõttu neil ridadel peaks olema pikk iga (habent sua fata libelli), siis on see muidugi väike asi, võrreldes selle vaevaga, mida nägite teie, olles «Kommete etüüdide» d’Hozier’ks, Chériniks, heraldikuks; Navarreins’id, Cadignanid, Langeais’d, Blamont-Chauvryd, Chaulieu’d, d’Arthezid, d’Esgrignonid, Mortsaufid, Valois’d ja kõik need sada kõrgest seisusest perekonda, kes moodustavad «Inimliku komöödia» aristokraatia, võlgnevad teile oma kaunid deviisid ja vaimukad vapid. «Kommete etüüdide vapiraamat», mille loojaks on aadlik Ferdinad de Gramont, kujutab ju endast Prantsuse heraldika täielikku ajalugu, kus midagi ei ole unustatud, isegi mitte impeeriumi vappe. Säilitagem seda ürikut kui sõpruse ja mungaliku kannatlikkuse mälestusmärki. Kui palju vana feodaalse keele tundmist ilmutavad deviisid nagu: Pulchre sedens, melius agens! – mis kuulub Beauséant’idele, või: Des partem leonis! – mis kuulub d’Espard’idele, või: Ei ole müüdav! – mis kuulub Vandenesse’idele. Lõpuks, kui palju graatsiat on kogu selle ikonograafia tuhandeis üksikasjus, mis näitavad, kui suurt tõetruudust olen püüdnud saavutada oma ettevõttes, kus teie kui poeet abistasite oma vana sõpra

В В В В de Balzaci.

PROVINTSI MUUSA

Loire’i kaldal, Berry piiril on linn, mis oma asendiga paratamatult köidab reisija pilku. Sancerre’i asukohaks on kõige kõrgem mäehari ühes väikeses mäeahelikus, rahutu Nivernais’ viimases lainetuses. Loire niisutab nende mäeküngaste jalamil asuvaid maa-alasid, jättes sinna kollakat kõntsa, mis on heaks väetiseks; ent mõningate kohutavate veetõusude aegu, nagu neid juhtub ka Vislal, sellel Põhjamaa Loire’il, uhub jõgi siinse kalda otsatumalt liiva täis. Mägi, mille harjale on koondunud Sancerre’i majad, asub jõest kaunis kaugel, nii et väike Saint-Thibault’ sadam ei ulatu Sancerre’i elust osa võtma. Siin lastitakse veine, siin lossitakse tammelaudu ja üldse kõike, mis saabub Ülem- ja Alam-Loire’i mailt.

Ajal, kus toimusid selle jutustuse sündmused, olid Cosne’i ja Saint-Thibault’ rippuvad sillad juba valmis ehitatud. Reisijad, kes saabusid Pariisist Sancerre’i Itaalia teed kaudu, ei ületanud Loire’i Cosne’i ja Saint-Thibault’ vahel enam parvel; eks ilmne sellest, et 1830. aasta riigipööre oli juba toimunud, sest Orleans’ide kuninglik sugu toetas kõikjal majanduslikke huvisid, ent umbes nii nagu need abielumehed, kes teevad oma naistele kingitusi kaasavarasummadest.

Sancerre’is, välja arvatud selles osas, mis asub ülemisel platool, kulgevad tänavad veerjalt ja linn on ümbritsetud kallakuist, mida kutsutakse Suurteks vallideks, nimi, mis selgelt viitab linna tähtsale minevikule. Sealpool valle laiub viinamägede vöönd. Vein on maakoha peamiseks tööstussaaduseks ja tähtsamaks kaubaartikliks; siin toodetakse mitmeid kangeid veinisorte, mis omavad erilist head aroomi ja meenutavad nii väga Burgundia veine, et nendega Pariisis nii mõndagi vilumatut kurgulage võib petta. Sancerre’i veinisordid müüakse alati Pariisi kõrtsides kiiresti läbi ja see on muide väga vajalik, sest et neid sorte üle seitsme või kaheksa aasta ei saagi säilitada. Linnast allpool asuvad mõned külad, Fontenay ja Saint-Satur, mis sarnanevad eeslinnadega ja meenutavad oma asendilt Neufchâteli lõbusaid viinamägesid Šveitsis. Linnas on säilinud mõned jooned ta vanaaegsest ilmest, tänavad on kitsad ja sillutatud Loire’i sängist võetud munakividega. Siin-seal on näha vanu maju. Kindlusetorn, see sõjalise võimu ja feodaalse ajastu üks jäänuseid, meenutab kohutavat piiramist ususõdade päevil, kus kalvinistid oma julmusega ületasid isegi Walter Scotti metsikuid kameroonlasi.

Sancerre’i linn, oma sõjalise vägevuse lesk ja kuulsusrikka min