Muinsuste muuseum
HonorГ© de Balzac
Inimlik komöödia. Stseenid provintsielust
Härra parun Hammer-Purgstallile,
ГµuenГµunikule,
TГјrgi impeeriumi ajaloo autorile.
MUINSUSTE MUUSEUM
Kallis parun.
Minu pikk ja ulatuslik prantsuse üheksateistkümnenda sajandi kommete ajalugu äratas teis nii elavat huvi ja te suhtusite minu töösse nii julgustavalt, et see lubab mul siduda teie nime ühe katkendiga sellest suurest tervikust, Eks ole ju teie väga virga ja kohusetruu Saksamaa üks tähtsamaid esindajaid? Teie hea hinnang minu tööle toob kindlasti kaasa veel teisigi tunnustusi ning soodustab seega mu julget ettevõtet. Olen uhke teie kiitusele ja püüan seda pälvida, jätkates oma tööd sama meelekindlusega, mis iseloomustas teie teaduslikke uurimusi ja teie püsivust kõigi nende dokumentide hankimisel, ilma milleta kirjanduslik maailm poleks rikastunud selle tohutu mälestusmärgiga, mis on teie püstitatud. See kiindumus, millega tegite oma vaevarikast tööd ja kasutasite seda idamaise ühiskonna huvides, tiivustas minugi tööindu neil unetuil öödel, mil tegelesin meie moodsa ühiskonna üksikasjadega. Ehk rõõmustab see teadmine teidki, kui te sellest kuulete, sest olete nii lihtsameelselt heasüdamlik, et teid võiks võrrelda meie La Fontaine’iga.
Ma soovin, kallis parun, et see tõend mu lugupidamisest teie ja teie töö vastu leiaks teid Doblingist ja meenutaks seal teile ning teie omastele üht teie siiramat austajat ja sõpra.
В В В В De Balzac.
Ühes Prantsusmaa vähema tähtsusega prefektuuris, just linna südames, asub ühe tänava nurgal maja; ent autor peab siinkohal varjama nii tänava kui ka linna nime. Igaüks mõistab, millised motiivid põhjustavad seda tarka tagasihoidlikkust, mida nõuab viisakus. Peab ju kirjanik, kes oma ajastu kroonikat tahab anda, puudutama nii mõningaidki paiseid! … Maja kutsuti «d’Esgrignoni lossiks», kuid palun kohe teadmiseks võtta, et d’Esgrignon on väljamõeldud nimi ega ole sugugi reaalsem kui kõik need komöödiais esinevad Belvalid, Floricourid ja Derville’id ning romaanidest tuntud Adalbert’id ja Monbreuse’id. Ka peategelaste nimed on muudetud. Autor tahaks siia kuhjata kõiksuguseid vasturääkivusi ja anakronisme, et matta tõde kõiksuguse ebatõenäolise ja absurdse pahna alla; ent mida ta ka ei teeks – tõde tungib ikkagi esile, see on otsekui halvasti välja juuritud viinapuu, mis ka ülesküntud pinnasel ikka jälle uusi tugevaid võsusid hakkab ajama.
D’Esgrignoni loss oli üsna tavaline maja, kus elas keegi vana suuraadlik, nimega Charles Marie Victor Ange Carol markii d’Esgrignon ehk des Grignons, nagu kirjutati vanasti. Kohalikud kaupmehed ja kodanlased olid markii elamule pilkeks andnud «lossi» nimetuse, ent järgneva kahekümne aasta jooksul harjusid kõik linnaelanikud juba tõsiselt ütlema «d’Esgrignoni loss», kui nad tahtsid tähistada markii elamut.
Caroli nime (vennad Thierryd oleksid arvatavasti kirjutanud Karawl) oli kandnud Гјks kuulsamaid ja vГ¤gevamaid vГ¤epealikuid, kes vГ¤ga ammu oli tulnud pГµhjast, et gallialasi vallutada ja vasallideks teha. Carolid ei olnud kunagi kellegi ees kummardanud – ei omavalitsuse, ei kuningavГµimu, ei rahamagnaatide ega kiriku ees. Määratud kunagi kaitsma Гјht Prantsuse markkonda, pidasid d’Esgrignonid sellest ajast saadik oma markiitiitlit auasjaks, mis Гјhtlasi oli seotud kohustustega, aga mitte mГµneks pealepandud koormuseks. D’Esgrignonide läänimГµis oli alati kuulunud nende sugukonnale. See oli tГµeline provintsiaadel, keda Гµukond juba kaks sajandit ignoreeris, ent kelle veri oli puhas ja segamata, kes pidas end kГµikidest seisustest kГµrgemaks ja keda kohalik elanikkond ebausklikult austas, nagu austatakse pГјha neitsi kuju, mis päästab hambavalust. See sugukond oli sГ¤ilinud oma provintsikolkas, nagu kuskil jГµepГµhjas on sГ¤ilinud sГ¶estunud sillavaiad, mis kuuluvad Caesari ajastusse. KolmeteistkГјmne sajandi vГ¤ltel pandi kГµik neiud sellest sugukonnast ilma kaasavarata mehele vГµi nad lГ