Ravitseja-Leenu tarkused

Mati Soonik

Tuisu talu perenaine oli nii kange rahvatarkuste teadja, et teda kutsuti Ravitseja-Leenuks ja abiotsijaid vooris tema juurde lähedalt ja kaugelt, mõisahärragi nende seas. Ja kust seda arstiabi Suuremõisa kandis Hiiumaal kahesaja aasta eest nii väga võtta oligi. Paljud Ravitseja-Leenu ravivõtetest annavad tänapäevalgi soovitud tulemuse.

Ootamatud kГјlalised

Kogu Tuisu pere istus söömalaua taga ja helpis hapukapsasuppi.

Ootamatult lГјkati uks lahti ja Tagupilli Aadu koos naise Annaga tungis tuppa.

„Armas Leenu, aita Aadud! Ta jähi tulise liidi juures tukkuma ning poletas reie ää!” paristas Anna ühe hingetõmbega ja pöördus oma mehe poole, kes mossis näoga enese ette maha vahtis.

„Näita reis Leenule ede!” sai elukõrvane korralduse.

Aadu kohmitses natuke aega pГјkste kallal, kuni need alla vajusid.

Jaagu nägu vajus pikaks.

„Aadu aa paljaste reitega mo tütarde ees. Äi see kelba mette!”

„Liina ja Liisu, pange silmad kenni ja käed silmade ede!” otsustas Leenu ja tõusis püsti.

Ta uuris natuke aega villidega kaetud kohta Aadu reiel ja küsis: „Kas teitel aaloed aa?”

„Küll, küll,” oli Anna kärme vastama.

„Mune aa teitel kinlaste,” pidas Leenu enesega valjusti aru.

Anna naeris.

„Nendest äi tunne me puudust mette. Vetsime nattune ka teitele kaasa.”

Pingile ilmus korv kГјmne munaga.

„Meitele kuluvad nee külh ää. Poisid panid humigu viimased pinslise,” võttis Jaak jälle sõna.

„Kas tärklest aa teitel?” jätkas Leenu Tagupilli perenaise ja peremehe küsitlemist.

„Äi pole mette! Eile tegi senele otsa pääle,” tuli Annalt jälle kärme vastus.

„Ma saa tärklest soole anda. Kodus pigistad aaloest mahla villide pääle. Senele paned muna valged ja senna puistad ka tärklest. Seda tegu tuleb tehja reie tervess saamiseni. Paergu aga pange ahtrid ankrusse, et meitega hapukapsasupiga keha kinnita,” jõudis Leenu otsusele, millega külalised rahuloluga nõustusid.

Г•nnelik Гµnnetus

Peet ja Peeter saagisid kahemehesaega õues puid, kui saag järsku jooksutee seest välja kargas ja Peetri käe peal maandus. Peeter röögatas ja tormas majja.

„Mo käe pääle kukkus saag!” kisendas poiss juba uksel ja sirutas verise käe ema poole.

„Hooletus ees, häda järel,” lipsas üle ema huulte. „Mool tuleb so haava pääle terva panna, kui käsi aa palju viga saan.”

„Suvel tilgutid hätse lehtedest mahla ja sene pääle torkasid valged soo sammalt. Terva äi taha ma külh käe pääle!” hädaldas Peet.

„Äi pole suvi mette, et hätse lehtedest mahla saab välja pigista. Vaada aknast välja ja sa moistad, et aa kevad. Meitel aa aidas terva ja see paneb isigid suure verejooksu kenni, aga tule mo juure, äkiste tuleme töösti tervata toime.”

Natukese aja pärast võis Leenu ütelda: „Pane so katkised sooned vastati. Sool olli onnelik onnetus ja saame tervata hakkama külh.”

Leenu pani oma käe haava peale ja muljus seda natuke aega. Kui verd enam haavast ei nirisenud, võttis ta puhtaks pestud linase riidetüki ja mässis selle haava ümber.

„Hoia nüid käsi vagavaste. Täna äi pea sa änam mette puid saagima. Peeter aa ka senest tööst rii. Saete sis, kui so käsi kannatab jälle seda tööd tehja,” otsustas Leenu, kui oli tohterdamise lõpetanud.

Kukerpallitamas

„Jaak, kevad aa käes ja esimist korda kostavad pitse raksatused,” teatas Leenu.

Mees parandas pastlaid, aga jättis töö pooleli ja tõstis pilgu üles.

„Jah, kevad aa käes ja esimist korda kostavad sel aastal pitse raksatused. Ma näe ka välku taevas sähvimas.”

„Kas sa seda mäletad, et so selg jähi mööda läin suvel, kui tööd rassisid tehja, haigeks?”

„Sedasi see olli.”

„Kas seda mäletad, mes ma ütlesi, et sedasi äi poleks mette?”

„Äi mäleta ühteged.”

„Oled ikka sina külh! Kui kevadel kostavad esimised pitse raksatused, pead kukerpalli lasma ja selg äi jäe haigess mette.”

„Ja-jah, kukerpalli pea paergu laskma.”

„Jäta töö pooleli ja anna menna!”

„