Kuidas?

Rudyard Kipling

Kuidas vaal sai oma kurgu. Kuidas kaamel sai küüru. Kuidas ninasarvik sai oma naha. Kuidas leopard sai tähnid. Kuidas elevant sai londi.

Rudyard Kipling

Kuidas?

-Kuidas vaal sai oma kurgu-

Muiste, mu lemmik, elas meres vaal, kes sõi kalu. Ta sõi heeringaid ja kammeljaid, maideleid ja makreleid, vimbu ja sambu, tuuri ja turski, meritähti ja merivähki ning vinger-võngerdavaid angerjaid. Kõik kalad, kes leidusid meres, ahmis ta endale suhu ning neelas alla – nõnda! Viimaks oli kogu merre jäänud üksainus väike kala, aga see oli kaval kalake ja ujus veidi tagapool vaala paremat kõrva, kus tal polnud karta hädaohtu. Siis ajas vaal end sabale püsti ja ütles: „Tahan süüa!” Väike kaval kalake küsis seepeale oma peenikese, kavala häälega: „Üllas ja suuremeelne vaal, kas oled kunagi proovinud süüa inimest?”

„Ei,” ütles vaal. „Kuidas ta maitseb?”

„Hästi,” vastas kaval kalake. „Hästi, aga on natuke mügerik.”

„Otsi mulle siis mõned!” käskis vaal ja peksis oma sabaga mere vahule.

„Jätkub ühest korraga,” vastas kaval kalake. „Kui ujud viiekümnendale põhjalaiusele ja neljakümnendale läänepikkusele (need on nõiasõnad) siis leiad parvel keset merd istuvat merehädalise madruse. Tal pole muud ihul kui sinised purjeriidest püksid, traksid (sa ei tohi unustada trakse, mu lemmik) ning pussnuga. Pean sulle õiglaselt ütlema, et ta on lõpmata tark ja mõistlik mees.”

Nüüd ujus vaal nii kiiresti kui suutis viiekümnendale põhjalaiusele ning neljakümnendale läänepikkusele ja leidiski parvel keset merd istuvat üheainsa merehädalise madruse. Sel polnud muud ihul kui sinised purjeriidest püksid, traksid (pea eriti meeles trakse, mu lemmik) ning pussnuga, ja ta laskis oma varbaid rippuda vees. (Ta ema oli lubanud teda solistada, muidu poleks ta seda teinud, sest ta oli lõpmata tark ja mõistlik mees.)

Siis ajas vaal oma suu nii pärani, et see ulatus peaaegu sabani, ja neelas alla merehädalise madruse ühes parvega, millel ta istus, siniste purjeriidest pükstega, traksidega (mida sa ei tohi unustada) ning pussnoaga. Kõik need asjad neelas vaal oma sooja, pimedasse sisikonda, matsutas siis mokki – nõnda, ja tiirles kolm korda sabal ringi.

See pilt kujutab, kuidas vaal neelab madruse ühes tema lõpmata tarkuse ning mõistlikkuse, parve, pussnoa ja traksidega, mida sa ei tohi unustada. Nööpidega asjad ongi madruse traksid, ja pussi näed üsna nende lähedal. Madrus istub parvel, aga et see on kaldunud küljeli, pole sellest palju näha. Valkjas asi madruse vasaku käe juures on puutükk, millega ta parajasti katsus sõuda, kui vaal tuli. Madrus jättis selle välja, kui vaal ta alla neelas. Vaala nimi oli Smiler ja madruse nimi mr. Henry Albert Bivvens. Kaval kalake on vaala kõhu all, muidu oleksin joonistanud ka tema. Meri näib nii siiru-viiruline seepärast, et vaal tõmbab vett endale suhu, et neelata alla mr. Henry Albert Bivvensit, parve, pussnuga ning trakse. Sa ei tohi unustada trakse.

Aga niipea kui madrus, lõpmata tark ja mõistlik mees, leidis enda tõepoolest olevat vaala soojas, pimedas sisikonnas, hakkas ta hüplema ja siplema, rähklema ja vähkrema, poksima ja müksima, hüürgama ja möirgama, kopsima ja vopsima, tampima ja kompima, ähkima ja puhkima, kehklema ja vehklema, ulguma ja vinguma, sammuma ja tammuma ning tantsima madrustetantsu seal, kus poleks tohtinud, ja vaalal oli tõepoolest hirmus halb olla. (Kas oled juba unustanud traksid?)

Sellepärast ütles vaal kavalale kalakesele: „See mees on väga mügerik, ja pealegi ajab ta mu luksuma. Mida pean tegema?”

„Käsi teda välja tulla,” vastas kaval kalake.

Siis hüüdis vaal oma kõrist alla merehädalisele madrusele: „Tule välja ja käitu korralikult! Ajasid mu luksuma.”

„Ei, ei!” vastas madrus. „Mitte nõnda, vaid hoopis teisiti. Vii mind mu sünnimaa randa ning Albioni valgete kaljude juurde, siis mõtlen selle üle järele.” Ja ta hakkas tantsima veel hoogsamini kui enne.

„Vii ta pealegi koju,” ütles kaval