Oblomov

Ivan GontЕЎarov

Romaani tegevus toimub Nikolai I valitsemisajal. Gontšarov häbimärgistab “Oblomovis” pärisorjust, mis kirjaniku arvates läks paratamatult vastu oma lõpule, paljastab maa-aadli mahajäämust ning tardumust ja näitab meile “oblomovlust” kui vene elu suurimat pahet ning häda (peale viinajoomise muidugi). Romaani idee tekkis 1847. aastal. “Peatselt peale “Tavalise loo” ilmumist ajakirjas Sovremennik oli mul valminud “Oblomovi” plaan,” kirjutas Gontšarov mõned ajaühikud hiljem. Kahjuks edenes töö romaani kallal aeglaselt, lausa teosammul, ja suurte vaheaegadega. Katke romaanist, “Oblomovi unenägu”, ilmus trükis veebruaris 1849. a. Romaani esimene osa valmis mustandina 1850. aastal. 1.2 – Kirjavigade parandused.

Ivan GontЕЎarov

Oblomov

I

I

Ühes Gorohhovaja uulitsa suures majas, mille elanikest oleks jätkunud tervele maakonnalinnale, lebas hommikul oma korteris asemel Ilja Iljitš Oblomov.

Ta oli aastatelt nii kolmekümne kahe-kolme ringis, keskmist kasvu, tumehallide silmadega, meeldiva välimusega mees, kelle näoilmes polnud aga mingit sihikindlat mõtet, mingit keskendatust. Vaba linnuna uitis mõte näol, vilksatas silmis, peatus korraks paokil huultel, lipsas peitu otsaesise kortsudesse ja kadus siis täiesti, nii et üle kogu näo valgus ühtlaselt muretuse helk. Näolt kandus see muretus kehahoiakusse ja isegi öökuue voltidesse.

Ajuti tumenes ta pilk küll väsimuse või tüdimuse ilmeliseks; aga nii väsimus kui tüdimus ei suutnud silmapilgukski peletada näolt pehmust, mis oli tema näo ja ka hinge valitsev, põhiline ilme; ja hing paistis tal avameelselt ja selgelt vastu nii silmadest, naeratusest kui ka igast pea- või käeliigutusest. Pealiskaudseltki vaatlev, ükskõikne inimene pidi Oblomovile pilku heites ütlema: “Vististi lihtsameelne, hea mehike!” Südamlikum ja sügavam vaatleja aga, kes Oblomovile kauem näkku oleks vaadanud, oleks mõnusas mõtiskluses muheldes oma teed läinud.

Ilja Iljitši nägu polnud ei jumekas ega tõmmu, mitte ka päris kahvatu, vaid neutraalne või näis niisugusena lihtsalt sellepärast, et Oblomov kaldus enneaegu paksusele – ei tea, kas liikumise või värske õhu puudusel, väga võimalik, et mõlema puudusel. Üpris mattvalge kaela, väikeste pehmete käte ja ümarate õlgade järgi otsustades tundus tema keha üldse mehe kohta liiga hellikuna.

Tema liigutusi hoidis isegi ärrituse korral vaos pehmus ja omamoodi graatsilinegi laiskus. Kui hingest kerkis näole murepilv, läks pilk tumedaks, otsaesisele ilmusid kortsud ning palgel vaheldus kahtluse, kurbuse ja hirmu ilme; kuid harva võttis see ärevus kindla mõtte kuju, veel harvemini muutus ta tahteks. Kogu mure lahenes ohkeks ja vaibus ükskõiksuses või suikumises.

Kui hästi sobis Oblomovi kodune rõivastus tema rahuliku näo ja helliku kehaga! Tal oli seljas pärsia riidest öökuub, ehtne idamaalaste halatt, ilma igasuguste euroopalike tundemärkideta, ilma tupsudeta ja sametääriseta, pihast sisse võtmata, õige lahe, nii et ta Oblomovilegi kaks korda ümber keha ulatus. Käised läksid Aasia muutumatu moe kohaselt alt ülespoole aina laiemaks. Kuigi see öökuub oli juba oma esialgse värskuse kaotanud ja paiguti loomuliku algläike asemel aja jooksul uue omandanud, oli ta idamaiste värvide eredus ja riide tugevus veel alles.

Oblomovi meelest oli öökuuel musttuhat head omadust: ta oli pehme ja keha järgi, teda ei tundnudki seljas; sõnakuuleliku orjana allus ta vähimalegi kehaliigutusele.

Kodus käis Oblomov alati ilma vesti ja kaelasidemeta, sest ta armastas avarust ja mugavust. Toatuhvlid olid pika tallaga, pehmed ja laiad; kui ta maha vaatamatagi jalad voodist põrandale laskis, sattusid need igal juhul kohe tuhvlitesse.

Lamamine ei olnud Ilja Iljitšile mitte paratamatu vajadus nagu haigele või inimesele, kes magada tahab, ka mitte juhuslik seisukord nagu sellele, kes on väsinud, või mõnu nagu laiskvorstile: see oli tema loomulik olek. Kui ta kodus oli – ja kodus oli ta enamasti alati – , siis ta lamas, ja ikk