KuradimГјlgas

George Sand

Maailmakirjanduse romantikavaramusse kuuluv teos Tatjana Hallapi tГµlkes.

George Sand

KuradimГјlgas

1851.В AASTA MГ„RKUS

Kui ma alustasin “Kuradimülkaga” maaelu kujutavate romaanide seeriat, mille kavatsesin koondada pealkirja alla “Köiemeistri videvikutunnid”, polnud mul mingit süsteemi, mingit kavatsust teha revolutsiooni kirjanduses. Ükski inimene ei tee revolutsiooni üksipäini ja eriti kunstivallas teeb seda ühiskond, päris täpselt teadmata kuidas, sest sellest võtavad osa kõik. See ei ole aga kehtiv maaelu tavasid kujutavate romaanide kohta: neid on olnud kõikidel aegadel ja kõikides vormides, kord pompoossed, kord maneerlikud, kord naiivsed. Ma olen seda öelnud ja pean seda kordama – unistus maaelust on olnud kõigil aegadel linnade ja koguni õukondade unistus. Ma ei ole leiutanud midagi uut, laskudes alla nõlva mööda, mis viib tsiviliseeritud inimese tagasi primitiivse elu võlude juurde. Ma ei ole tahtnud luua uut keelt ega otsida endale uut kujutusviisi. Seda on mulle siiski kinnitatud paljudes artiklites, aga ma tean kõigist paremini, millised on olnud minu eesmärgid, ja mind üllatab alati, et kriitika otsib neid nii visalt, kui tegelikult on kõige lihtsam idee, kõige tavalisem olukord ainukesed inspiratsiooniallikad, millel peaksid rajanema kunsti saavutused. Mis puutub “Kuradimülkasse”, siis fakt, et ma viitasin eessõnas ühele mind rabavale Holbeini gravüürile, stseenile tõsielust, mis oli mu silme ees samal hetkel, külviajal, ainult see ärgitas mind kirjutama seda tagasihoidlikku lugu keset vähenõudlikku maastikku, kus ma jalutasin iga päev. Kui mult küsitaks, mida ma tahtsin teha, siis ma vastaksin, et tahtsin teha midagi väga liigutavat ja lihtsat, ja et see ei tulnud mul välja nii, nagu oleksin tahtnud. Ma nägin väga hästi, ma tajusin väga hästi lihtsuses olevat ilu, ent näha ja kujutada on kaks ise asja! Kõige enam, mida kunstnik võib loota, on kutsuda ka neid vaatama, kellel on silmad. Vaadake ometi lihtsust, vaadake taevast ja põlde, ja puid, ja talupoegi, eriti seda, mis on neis head ja õiget: te näete neid mõnevõrra minu raamatus, te näete neid palju rohkem looduses.

В В В В George Sand

Nohant, 12. aprill 1851

I

Autorilt lugejale

Päevast päeva palehigis

leiba teenib vaene hing.

Vikatimees astub ligi,

täis on saamas eluring.[1 - Värsid tõlkinud Lauri Leesi.]

See vanaprantsuskeelne katrään ühe Holbeini[2 - Holbein, Hans noorem (1497 või 1498 – 1543) – saksa renessansiajastu maalikunstnik ja joonistaja, oma aja silmapaistvaim portretist. Töötas peamiselt Baselis ja Londonis, kus oli aastast 1536 Inglise kuninga Henry VIII õuemaalija. Maalinud portreid, kompositsioone mütoloogia, kaasaja kirjanduse ja usu ainetel, loonud joonistused puulõigete sarjadele “Narruse kiitus” ja “Surmatants”.] teose allservas on oma lihtsuses sügavalt nukrameelne. Gravüür kujutab kündjat adra taga keset põldu. Taamal laiub maastik, paistavad viletsad hurtsikud; päike loojub künka taha. Lõpeb raske päevatöö. Talumees on vana, jässakas, seljas on tal närud. Hobused nelikrakendis, mida ta enda ees ajab, on kõhnad, väsinud; adratera tungib konarlikku ja tõrksasse maapinda. Üksainus olend on selles higi ja vaeva stseenis rõõmus ja väle. See on fantastiline kuju – luukere; piits käes, jookseb ta ehmunud hobuste kõrval künnivaos ja peksab neid, olles sel kombel vanale talupojale künnipoisiks. See on surm, viirastus, kelle Holbein on allegooriliselt sisse toonud filosoofilisi ja religioosseid, ühteaegu süngeid ja veidraid süžeid kujutavate teoste seeriasse pealkirja all “Surmatants”.

Selles kollektsioonis, pigem selles ulatuslikus kompositsioonis on igal lehel domineerivaks ja siduvaks mõtteks oma rolli mängiv surm. Holbein on kujutanud valitsejaid, kõrgvaimulikke, armastajaid, mängureid, joodikuid, nunnasid, õukondlasi, röövleid, vaeseid, sõjamehi, munki, liiakasuvõtjaid, rändureid, kõiki oma