Mikromegas

Voltaire

Kuulsa Prantsuse kirjaniku ja ajaloolase filosoofiline jutustus inimlikust rumalusest ning massidele omasest pimedast kuuletumisest barbaarsetele jõududele. Armutu satiir, mis paljastab harjumuspärase normaalse pealispinna all varjuvat solvavat absurdsust.

Voltaire

Mikromegas

I PEATГњKK

Ühe Siiriuse täheilma asuka reis planeet Saturnile

Ühel neist planeetidest, mis Siiruse-nimelise tähe ümber tiirlevad, elas silmapaistvate vaimuannetega noormees, kellega mul oli au tutvuda tema viimasel reisil meie väikesesse sipelgapessa. Teda hüüti Mikromegas[1 - Mikromegas on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest mikros ’väike’ ja megas ’suur’. Tinglik tõlge võiks olla ’pisisuur’.] – väga paslik nimi igale suurele mehele. Ta oli kaheksa penikoormat pikk: ma mõtlen kaheksa penikoorma all kahtkümmend nelja tuhandet geomeetrilist sammu, igaühes viis jalga.

Mõned matemaatikud, need avalikkusele alati kasulikud inimesed, haaravad otsekohe sule ja rehkendavad välja, et kuna Siiriuse asukas härra Mikromegas on pealaest jalatallani kakskümmend neli tuhat sammu pikk, mis teeb kokku sada kakskümmend tuhat kuninglikku jalga, ja meie, Maa kodanike kasv on kõigest viis jalga ning meie planeedi ümbermõõt üheksa tuhat penikoormat; ühesõnaga, nad rehkendavad välja, et planeet, millelt ta pärineb, on ilma mingi kahtluseta täpselt kakskümmend üks miljonit kuussada tuhat korda suurema ümbermõõduga kui meie tilluke Maa. Looduses on see kõige loomulikum ja igapäevasem asi. Mõnede Saksa ja Itaalia isevalitsejate riigikesed, millele võib poole tunniga tiiru peale teha, annavad võrdluses Türgi, Moskoovia või Hiina impeeriumidega vaid õige ähmase ettekujutuse hämmastavatest kontrastidest, mis loodus on kätkenud kõigesse olemasolevasse.

Kuna Tema Hiilgus on just nii suurt kasvu nagu ma ütlesin, siis peaksid kõik meie kujurid ja maalikunstnikud kerge vaevaga üksmeelsele järeldusele jõudma, et tema talje võib olla viiekümne tuhande kuningliku jala ringis, mis on iseenesest väga ilus proportsioon.

Mikromegas on üks meie aja haritumaid päid; ta teab palju asju ja on ka ise mõndagi leiutanud: ta polnud veel kahesaja viiekümne aastanegi ning õppis, nagu kombeks, oma planeedi jesuiitide kolleegiumis, kui tuletas ainuüksi oma terava mõistuse abil üle viiekümne Eukleidese teoreemi, seega kaheksateistkümne võrra rohkem kui Blaise Pascal, kes tuletas mängeldes, nagu ta õde väidab, kolmkümmend kaks teoreemi ning kellest sai hiljem kesisevõitu geomeeter ja väga vilets metafüüsik. Noorukieas, umbes neljasaja viiekümneselt, lahkas ta hulgaliselt vähem kui saja jala pikkusi, tavalises mikroskoobis silmale nähtamatuks jäävaid tillukesi putukaid; ta kirjutas nende kohta väga huvitava raamatu, mis tõi talle mõningaid sekeldusi. Tema maa mufti, suur tähenärija ja võhik, leidis raamatust kahtlasi, sündsusetuid, jultunud, ketserlikke ja ketserluse järele lõhnavaid väiteid ning kiusas teda ägedalt taga. Küsimus oli selles, kas Siiriuse kirpude substantsiaalne vorm on sarnane tigude omaga. Mikromegas kaitses end väga teravmeelselt ning võitis naiste poolehoiu; protsess kestis kakssada kakskümmend aastat. Lõpuks laskis mufti raamatu seadusemeestel, kes polnud seda lugenudki, hukka mõista ja autoril keelati õukonda ilmumine tervelt kaheksasajaks aastaks.

Pagendamine õukonnast, kus vohasid intriigid ja keelepeks, ei valmistanud talle kuigivõrd meelehärmi. Ta luuletas mufti kohta väga naljaka pilkelaulu, millest too väljagi ei teinud, ja läks reisile planeedilt planeedile, et, nagu öeldakse, harida „oma vaimu ja südant”. Need, kes reisivad üksnes postvankri või tõllaga, panevad sealsete asukate sõidukeid arvatavasti väga imeks: meie siin oma tillukesel porihunnikul ei mõista ju midagi, mis maistest tavadest vähegi erineb. Meie rändur tundis suurepäraselt gravitatsiooniseadusi ning kõiki tõmbe- ja tõukejõude. Ta kasutas neid nii osavasti, et sõitis koos oma kodakondsetega planeedilt planeedile – otsekui lind, kes lendle