Väike lord Fauntleroy

Frances Hodgson Burnett

Ameerika kirjaniku Frances H. Burnetti (1849-1924) maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluv lugu väikesest ameerika poisist, kes endale ootamatult saab oma Inglismaal elava põlisaadlikust vanaisa pärijaks. Väikese Cedricu aval ja sõbralik loomus võidab elus ja pärijais pettunud sünge lossihärra südame ja lähendab teda taas inimestele. Cedricu imepärane käekäik toob õnne ka kõigile tema ameerika sõpradele.

Suur Гјllatus

Cedric ei teadnud enesest mitte midagi. Keegi polnud talle sellest kõnelnud, kes ta on. Ema jutust teadis ta ainult seda, et ta isa oli inglane. Isa oli surnud juba siis, kui ta oli alles väike poiss. Isast mäletas ta ainult niipalju, et ta oli suur, siniste silmadega, pikkade vurrudega ja et tore oli tema seljas ratsutada.

Pärast isa surma leidis Cedric, et parem on emaga isast mitte kõnelda. Kui isa oli haige, saadeti Cedric kodunt ära, ja kui ta ükskord jälle tagasi tuli, oli kõik juba möödas. Ema, kes ka oli haige olnud, võis juba veidi akna all istuda. Ta oli väga kahvatu ja kõhn ning naeratus oli tema näolt kadunud. Ta silmad olid muutunud suureks ning kurvaks ja ta oli üleni mustas riides.

„Kallim,” ütles Cedric (isa oli ema kallimaks hüüdnud, nii oli ka poeg õppinud ema hüüdma), „kas isal on juba parem?”

Cedric tundis, kuidas ema käed värisesid. Ta tõstis oma kähara pea ja vaatas emale silma. Seal oli midagi, millest ta aimas, et ema hakkab nutma. „Kallim,” ütles Cedric, „kas isa on juba terve?”

Äkitselt käskis ta väike armastav süda käed ema kaela ümber panna ja teda lakkamatult suudelda. Ema pani oma näo poja õlale ja nuttis kibedasti. Seejuures hoidis ta lapsest kõvasti kinni, justkui ei tahaks teda kunagi lahti lasta.

„Jah, ta on terve,” nuuksus ema, „ta on üsna… üsna terve. Kuid meie ei jäta teineteist maha. Mitte iialgi!”

Väike Cedric sai aru, et ta suur isa ei tule enam iialgi tagasi, et ta on surnud, nagu teised ütlesid. Aga ta ei saanud aru, miks kõik on nii kurvad.

Et ema alati nuttis, kui ta isast kõneles, siis tegi Cedric salaja otsuseks isast mitte kõnelda. Samuti leidis ta, et emale on parem, kui ta ei istu üksi akna või kamina juures ega jää mõtlema.

Nad elasid väga üksildast elu ja tundsid vähe inimesi. Cedric märkas seda alles siis, kui oli suuremaks kasvanud. Tema ema oli olnud orb ja üsna üksi siin maailmas elanud, kui isa teda kosis. Cedricu ema oli olnud väga ilus ja elanud seltsilisena rikka vanaproua juures, kes polnud tema vastu mitte eriti sõbralik. Ühel päeval oli kapten Cedric Errol, kes oli sinna majja külla tulnud, näinud ema pisarsilmil trepist üles jooksvat. Ta näis nii süütu, nii armas ja üllas, et kapten ei suutnud teda enam unustada. Pärast mitmesuguseid imelikke juhtumeid olid nad õppinud teineteist tundma ja armastama. Nad abiellusid, kuigi see oli mitmele inimesele meelepaha teinud.

Kõige vihasem oli kapteni isa, väga rikas ja tähtis aadlimees Inglismaal, kel peale väga halva iseloomu oli veel suur viha Ameerika ja ameeriklaste vastu. Tal oli peale kapten Cedricu veel kaks vanemat poega. Seaduses oli ette nähtud, et vanim poeg pidi pärima perekonna nime ja mõisad, mis olid väga rikkad ning toredad. Vanima poja surma puhul oleks pärijaks saanud järgmine poeg. Nii oli noorimal pojal suure perekonna liikmena vähe lootust kord rikkaks meheks saada.

Kuid loodus oli andnud talle häid omadusi, mis puudusid tema vanematel vendadel. Tal oli ilus nägu ning tugev, lausa kuninglik keha. Ta naeratus oli rõõmus ja hääl pehme ning armas. Ta oli julge ja suuremeelne ning tal oli parim süda maailmas. Seejuures näis tal olevat võime panna kõiki end armastama. Kuid nii polnud lugu tema vanemate vendadega. Kumbki neist polnud ilus, hea ega tark. Juba poisikestena ei näidanud nad end heast küljest. Kui nad koolis käisid, ei hoolinud nad õppimisest, vaid raiskasid ainult aega ja raha ning leidsid vähe õigeid sõpru.

Vana krahv, nende isa, oli sageli neis pettunud ja rГµhutud meeleolus.