Sobivaks tunnistatud pruut
Lee Wilkinson
Pruut: Briti miljardäri väljavalitu!
Miljardär Richard Anders vajab Valentinat, et suurejoonelist Andersite lossi tagasi oma valdusse saada. Kuid mees ei arvesta naise vapustava iluga. Peale selle osutub abikaasaroll palju nauditavamaks, kui mees ette kujutanud oli. Valentina kinkis Richardile magamistoas süütuse ja altari ees jah-sõna. Kui naine aga tõe teada saab, kas ta on nõus kinkima mehele ka südame?
Lee Wilkinson
Sobivaks tunnustatud pruut
Esimene peatГјkk
Valentina Dunbar istus oma esimesel korrusel asuvas kabinetis laua taga ja vaatas hajameelselt vihmapritsmetega kaetud aknast välja. Talle avanes vaade Cartel Winesi pikale kitsale autoparklale, mille kõrge müüri tagant paistis Thamesi jõgi.
Tasahilju saabus videvik ja järjest süüdati tulesid. Need helkisid tumedal veepinnal vastu ja lõõmasid oranžikalt pilvise purpurse taeva taustal.
Enamik päevastest töötajatest üritasid reede õhtuti võimalikult varakult lõpetada, seetõttu lahkusid autod üksteise järel parklast, et Londoni tipptunniga ühineda.
Tina vastutas seltskonnaürituste organiseerimise ja infovoldikute koostamise eest, mis alati Cartel Winesi edukate müügikampaaniatega kaasnesid. Ta üritas jõulueelsele pakkumisele viimast lihvi anda. Esimest korda ei suutnud ta tööle keskenduda.
Oli kolmeteistkümnes ja reede. Päev oli, vähemalt Tina jaoks, kulgenud igati oma õnnetusttoova maine vääriliselt.
Esimese asjana hommikul libastus naine duЕЎi alt tulles ning vigastas pahkluud. Hambaid risti surudes oli ta sunnitud Гјhel jalal seisma, kuni riietus ning juukseid kuivatas. LГµpuks seadis Tina oma paksud, siidised juuksed, mis olid pealt loomulikult blondid ja altpoolt tumedamates toonides, korralikult sabasse.
Selleks ajaks, kui ta valmis sai, oli valu nii palju järele andnud, et ta suutis elutuppa komberdada, kus teda ootasid hommikukohv ja röstsai.
Tina sõbranna ja ajutine korterinaaber Ruth, kes istus hommikumantlis ja sõi, vaatas üles ning küsis: „Miks sa lonkad?”
Hetkel, kui Tina lГµpetas oma selgituse, helises telefon.
„Loodetavasti on see Jules,” hüüatas Ruth innukalt telefonitoru haarates.
Ja oligi.
Tema kihlatu lähetati kuueks kuuks Pariisi tööle ja naine igatses hirmsasti mehe järele.
„Jules tuleb nädalavahetuseks Londonisse,” lausus Ruth minuti pärast, haldjalik nägu elevusest säramas, mustad juuksed peas turritamas. „Ta saabub täna pärastlõunal ja lahkub esmaspäeva hommikul.”
Seejärel jätkas vabandavalt: „Muide, ta eeldab, et ööbib siin, minu korteris…”
See „korter” koosnes ainult ühest suurest toast, mis tähendas, et Tina peab kolmeks ööks endale teise koha leidma.
Naise enda korter asus lagunevas Victoria-aegses majas, mille uus omanik oli otsustanud renoveerida ja kaasajastada. Ruth oli talle nendeks kümneks nädalaks, kuni Tina jälle sisse kolida saab, öömaja pakkunud.
„Äkki saad Lexilt või Jo’lt nädalavahetuseks ulualust küsida?” soovitas Ruth.
„Ma mõtlen sellele,” lausus Tina osavõtmatult. Seejärel, nähes sõbranna murelikku nägu ja näidates üles oma tänulikkust, lisas ta rõõmsameelselt: „Ära muretse, küll ma midagi leian. Sina lihtsalt naudi nädalalõppu.”
„Teen seda kindlasti,” kinnitas Ruth sõbrannale, kui ta duši alla ja riietuma läks.
Nii Jo kui ka Lexi poiss-sõbrad elasid Londonis ja kuna Tinal ei olnud mingit tahtmist armastajapaaridele saatjadaami mängida, oli ta juba otsustanud, et läheb selleks ajaks hotelli.
Kohe, kui Tina oli mõned paarid pesu, vahetusriideid ja muud hädavajalikku kraami väikesesse kohvrisse visanud, haaras ta õlakoti ja vihmamantli, hüüdis: „Toredat nädalavahetust… näeme esmaspäeval!” ning lahkus korterist.
Kui naine oli treppidest ettevaatlikult alla jГµudnud, kГµndis ta Гјle fuajee, et posti kontrollida. Ruthi lahtris oli kiri, mis oli Tinale sГµbranna juurde edasi saadetud. Tina viskas kirja avamata kotti.
Senimaani