Bossi väike ime
Barbara McMahon
Elus tuleb valikuid teha kuid nagu Anna Larkin teab, teeb elu vahel neid valikuid sinu eest. Teades, et tal pole kunagi võimalik lapsi saada , on Anna pühendunud kõrgelennulisele karjäärile. Naine on valmis edutamiseks, kui sisse astub uus tegevjuht…mees, kes murdis ta südame mõni nädal tagasi!
Niipea kui Tanner teada sai, et temast saab Anna uus boss, lõpetas ta vahekorra – nende mõlema heaks. Ta teab, et töö ja armulugu ei sobi kokku – ja Anna nõustub.
Kuid siis avastab Anna, et on juhtunud väike ime – ja see muudab kõik!
Barbara McMahon
Bossi väike ime
Esimene peatГјkk
Anna Larkin väljus metroojaamast kallava vihma kätte. Lõõtsuvas tuules polnud vihmavarjust mingit kasu. Anna langetas pea ning seadis sammud Montgomery Streeti poole. Tema tennised said märjaks, kuid pigem olgu need tennised, mis vihmavees ligunevad, kui kõrge kontsaga kingad, mis tal kotis olid. Ja soeng läheb sassi, tõmbub igalt poolt krässu. Kuid see oli Anna väikseim mure.
San Franciscos sadas oktoobri lõpus tihti vihma ning tänane päev polnud erand.
Anna soovis, et päike paistaks – või oleks vähemalt kuiv. Ta hakkas haigeks jääma ning vihmas jalutamine ei tulnud kindla peale kasuks. Halvad asjad saabuvad kolmekaupa, mõtiskles Anna. Esmalt õe kõne sel nädalavahetusel, et pidulikult jagada uudist uue lapse ootusest. Anna püüdis koos õega rõõmustada, kuid kuna tal endal puudus võimalus last saada, muutus iga kord raskemaks teeselda, et sel pole tema jaoks tähtsust.
Ja siis gripp. Anna oli tavaliselt terve ega kГјlmetunud isegi talvel kergesti. Seda polnud nГјГјd kГјll vaja.
Viimaseks piisaks veel läbi vihma tööle kiirustamine, kohtuma uue mehega, kes täna firma juhtimise enda peale võtab. Anna tahtis vaid end voodisse kerra tõmmata ja magada.
Ta jõudis peagi kõrghoone avarasse fuajeesse. Sisenedes raputas ta enne kiirlifti astumist vihmamantlilt ja juustelt maha nii palju vett kui võimalik. Anna lootis, et tal on enne kohtumist aega juukseid kuivatada. Niiske ilmaga tulid tema loomulikud lokid alati välja.
Vaevalt jõudis Anna oma korrusel liftist välja astuda, kui tema kolleeg ja sõber Teresa teda kõnetas.
„Sa näed kohutav välja,” ütles ta Anna käest kinni haarates ja naiste tualeti poole tõtates. Sinna jõudnud, heitis Anna pilgu oma peegelpildile. Tema välimus oli hullem kui enesetunne, kui selline asi üldse võimalik on. Märjad juuksesalgud raamisid tema kahvatut nägu ning ta nägi välja, justkui oleks tal gripp.
„Täna on see päev, mil me lõpuks oma uue bossiga kohtume, ja sina jääd talle kindlasti meelde,” nöökas Teresa. „Tee kähku. Ta kutsus osakonnajuhid kella üheksaks koosolekule.”
„Tunnen ennast jube kehvasti,” ütles Anna tenniseid jalast võttes. „Ma arvan, et mul on gripp. Olin terve nädalavahetuse haige ega oleks tööle tulnud, kui uus tegevdirektor täna ei alustaks. Just nüüd, kui mul on vaja ametikõrgenduse saamiseks endast hea mulje jätta.”
„Minu arvates ütles härra Taylor, et asi on kindel,” sõnas Teresa kandekotti hoides ja sealt Anna kõrge kontsaga kingi otsides.
Anna sukad olid vihmast märjad, kuid need kuivavad varsti ära. Ta võttis kingad ning viskas märja vihmamantli ühele kabiiniuksele rippuma ja kivipõrandale vett tilgutama. Parem siin kui tema kabinetis.
Kingad jalga pannud, võttis Anna kotist kammi ja tõmbas sellega läbi juuste, siludes tõrksaid kiharaid nii hästi kui suutis ning kinnitas need kuklasse. Tavaliselt ei kandnud ta juukseid nõnda, kuid niiskete lokikeste möll ei anna talle uue ülemuse ette ilmudes ühtki lisapunkti. Mis saaks täna veel valesti minna?
Teresa vaatas kella.
„Meil on konverentsisaali jõudmiseks viis minutit aega,” ütles ta. „Ma ei kavatse uue bossi esimesele koosolekule hiljaks jääda.”
Anna heitis veel korra pilgu peeglisse. Ta nägi välja nii professionaalne, kui antud olukorras võimalik oli. Anna näpistas põski, et näole pis