Saatmata kirjad
Heli KГјnnapas
MГµni Гµhtu romantikat #3
Romantilise jutustuse "Saatmata kirjad" peategelane Miia juhib Tallinnas väikest tantsukooli ning kasvatab koos abikaasaga kahte last. Ootamatult saab naine teate, et on oma endise parima sõbra Simoni vanaemalt pärinud Pärnu-Jaagupis pool maja. Viisteist aastat tagasi tekkis noorte vahel ootamatu lõhe ja sellest ajast pole omavahel suheldud. Kuidas ootamatu uudis Miia elu muudab? Milliseid mälestusi ja tundeid äratab vana maja? Kuidas muudavad olevikku kirjad, mis minevikus jäid saatmata, kuid nüüd adressaadini jõuavad? "Saatmata kirjad" on Heli Künnapase sarja "Mõni õhtu romantikat" kolmas raamat. Sarja kõigi raamatute tegevus toimub enamasti Pärnumaal. Kõik teosed on ka eraldiseisvalt loetavad. Sarja "Mõni õhtu romantikat" järgmine osa ilmub 2017a juunis!
Heli KГјnnapas
Saatmata kirjad. Sarja В«MГµni Гµhtu romantikatВ» 3. raamat
1.
Mis su inspiratsioon maksab?
„Ma ei suuda! Ausalt, enam ei suuda!” lükkan arvuti mööda köögilauda endast eemale. Hommikukohvi kõrval telefonist uudiseid keriv Lauri vaatab mind hetkeks muiates altkulmu, kuid siis pöördub tagasi oma pisikese helesinise ekraani poole. „Kas sa kuuled mind?” nähvan. „Mul on sellest linnast nii kõrini. Ma ei suuda siin tööd teha!”
„Jah, seda olen enne ka kuulnud,” pomiseb Lauri tujutult ning pühib käega ülikonna pükstelt olematuid ebemeid. Mehe soeng on ülikonnaga vastavalt viimseni sirgeks ja õigeks kammitud. Ükski juuksekarv ei turrita valesti. Minu heledad lokkis juuksed on vastupidiselt praegu täitsa hommikused ja vaatavad igaüks erinevas suunas. „Nüüd tuleb jälle jutt sellest, kuidas sinu töö on nii eriline ja inspiratsiooni nõudev ning sa ei saa seda igal ajal ja kõikjal teha. Tule ükskord maa peale – kõik inimesed lähevad hommikul tööle, pingutavad, näevad vaeva ja isegi vastu tahtmist teevad oma töö ära.”
„Ma teadsin, et sinuga on mõttetu seda teemat arutada,” tõusen järsult püsti, nii et tool peaaegu pikali kukub. Tantsijale omase osava ning kiire käeliigutusega peatan tooli, kuid see seik ajab mind veel rohkem närvi – isegi tool ei või minuga koostööd teha! Marsin demonstratiivselt köögikapini, võtan kolistades seinalt rippumast Florida kirjadega tassi ja kallan endale kuuma kohvi.
Floridas käisime paar aastat tagasi. Mäletan teravalt ülierutavat emotsiooni, kui ookeani kaldal seistes nägin delfiinide parve päikeseloojangus mängimas. Sellised hetked annavad inspiratsiooni järgmisteks tantsukavadeks, aitavad mõista inimesi, kogu ümbritsevat ja suhteid ning seda liigutustesse panna. Mitte aga need hallid kiviseinad ja ahistavad inimmassid, mida Tallinn täis on.
„Miia, loomulikult võid sa minuga rääkida, aga saa aru – kui mina ütleks kasvõi kord kuu jooksul, et mul täna inspiratsiooni ei ole ja need ruumid ja inimesed ahistavad mind, siis oleks kogu firma raamatupidamine ummikus.”
„Ära upita ennast! Sa oled finantsjuht. Raamatupidajad teevad töö ära, sina paned allkirja alla ning võtad kuu lõpus korraliku palga välja,” tulistan Lauri poole tigedalt. Erinevatest maailmajagudest pärit tassid mu ees seinal tunnistavad seda. Vähemalt kord aastas oleme pikemal puhkusereisil käinud ja seda ikka Lauri raha eest. Mina alustasin paar aastat tagasi tantsukooliga ning õpetan seal lapsi. Sellega rikkaks ei saa. Aga see ei olegi minu eesmärk. Mina tahaksin … maailma muuta? Või? Oeh, ma ei tea ise ka.
Mis iganes see on, mida ma tahan, siis siin ja praegu seda ei saa. Lükkan jonnakalt näole langeva loki vihase hooga eest ära. Juuksesalk langeb sama jonnakalt kohe tagasi. Juhe on kokku jooksnud. Mõtted ummikus. Minu ees kerib aga telefonis uudiseid abikaasa, kelle jaoks minu inspiratsioonivaegus on vaid järjekordne kapriis.
„Sul on õigus, täpselt nii ongi – tööd ma tegema ei pea, kuid need samad raamatupidajad kannavad mulle kord kuus palka, et me saaks ühiselt sinu inspiratsiooni otsimas käia. Üle maailm