Armastusega Venemaast
Ivari Vee
Selle raamatu kaante vahele on kogutud 16 intervjuud Venemaa tuntud kultuuritegelaste, nagu Sergei Lukjanenko («Öine vahtkond» ja «Päevane vahtkond» ilmunud ka eesti keeles), Karen Žahnazarov (režissöör ja Mosfilmi direktor) ning teised, ajaloolaste, majandusteadlaste, politoloogide ja ajakirjanikega.
Ivari Vee
Armastusega Venemaast
* * *
Saatuse tahtel on Venemaa meie naaber. Ei Euroopaga ühisraha omamine, ei kuulumine erinevatesse poliitilistesse või sõjalistesse liitudesse ega isegi teab kui tähtsad soosijad muuda seda ajalooliselt igavest jõudude vahekorda – me oleme naabrid, jääme naabriteks, ning järelikult oleme teineteisega seotud juba üksnes tänu geograafilisele asendile.
Naabriga vГµib elada konstruktiivsetes suhetes, rahus ja vastastikuses austuses, aga vГµib ka teist salamisi vihates vaenutseda. MГµlemad suhtumised kutsuvad esile vastureaktsiooni.
Kui eneseväärikust säilitades aktsepteerida oma partnerit nii tema plusside kui ka miinustega, avaneb partnerlus kui roosiõis suvepäikese käes, vastasel juhul on see, ehk küll hoolega sepistatud, aroomi ja soojuseta rauast roos.
EessГµna
Minu nimi on Vee – Ivari Vee. Olen tahtmatult kistud spiooniafääri, kuid nii nagu mu nimi pole James Bond, on ka minu seostamine spiooniafääriga vaid farss.
Mu süü seisneb selles, et olen kohtunud, vestelnud ja üles kirjutanud hulga intervjuusid Vene kultuuritöötajate, ajaloolaste, ajakirjanike ning politoloogidega, kelle vaated Venemaa elule ja mõnedele ajaloosündmustele ei taha kattuda meie ühiskonnas kinnistunud vaadetega. Enamik vestlusi on kas osaliselt või tervenisti ilmunud ka ajalehes Kesknädal.
Viimased 20 aastat on meile püütud selgeks teha, et elu Venemaal on kohutav. Korralagedus, vägivald, korruptsioon on märksõnad, mida kuuleme seoses Venemaaga pea iga päev. Meie eetrit täidavad peaasjalikult uudiseid sellest, kuidas miilits surub toore jõuga maha näiteks jalg-pallihaigete väljaastumised, kusjuures jääb mulje, et need paljakspöetud peadega noored on Kremli poliitilised vastased ja järelikult ülemaailmse demokraatia valvekoerad. Pikalt ja mõnuga räägitakse diskrimineerimi-sest Venemaal, kuna Moskvas ei lubatud homodel paraaditseda. Räägitakse sellest, et Venemaal tapetakse ajakirjanikke, et vangis istuvad täiesti süütud ärimehed ja nii ikka edasi.
Intervjuusid tehakse ning Eestisse külla kutsutakse kas oma (mõju)võimu kaotanud või muidu marginaalseid tegelasi ja endisi poliitikuid, kes jutustavad Venemaa liidrite, eriti Vladimir Putini kuritegelikkusest ja korrumpeeritusest. Vast ainult süüta laste söömist pole Putinile veel süüks pandud. Majandusest kuuleme vaid hirmutavas kontekstis – Kreml tahab majandushoobi kasutades demokraatliku maailma oma kirsasaapa alla suruda.
Samas kostab siit ja sealt aina rohkem hääli, mis arutavad, et pole võimalik Venemaad vaid mustades toonides näha. Meie elu on juba kord niiviisi kujunenud, et suurem osa inimesi pole viimastel aastatel Venemaal käinud – sinna minek on seotud probleemidega ja lihtsam on sõita mujale. Mina olen käinud ja võin kinnitada, et jah, seal ei ole kõik üksnes halvasti. Paljud asjad on aga enam kui hästi.
Sel raamatul pole algust ega lГµppu, sest tegemist on nopetega pidevalt voolavast elust. Minu jaoks tal, tГµsi kГјll, algus oli.
Algas kõik juhuslikust pressiteatest, mis saabus minu töömeilile kusagil 2008. aasta sügisel. Eestis tegutsev meediaklubi Impressum kutsus ajakirjanikke kohtuma tänase Venemaa ühe armastatuma krimikirjaniku Polina Daškovaga. Kohtumisel selgus, et ka Euroopas küllalt populaarne Polina on veetlev ning tark naine ja ka rahvakohtumine oli ette valmistatud kõigiti professionaalselt, vältides igati ükskõik milliseid poliitilisi provokatsioone. Kogu korraldus jättis mulle tõesti meeldiva mulje.
Järgnesid üha uued ja uued kohtumised samavõrd tarkade ning sümpaatsete inimestega, ning alati välistati kõikvõimalikud prov