Sisemaa sГјdames
Barbara Hannay
Byrne Drummondi kujutis kinnitus Fiona mõtetesse alates esimesest korrast, kui naine teda Gundawarras nägi. Stoiline laiaõlgne karjapidaja, löödud katastroofist, mille oli põhjustanud Fiona vend… Byrne´il on kuhjaga põhjust Fiona McLareni vihkamiseks. Naise hooletu vend hävitas ta perekonna. Kuid Fiona puudutus on esimene, mis teda üle aastate erutab.
Barbara Hannay
Sisemaa sГјdames
Esimene peatГјkk
Mees, kes seisis Fionast paari meetri kaugusel, tundus olevat niisama õnnetu ja trööstitu kui naine ise – liiga šokeeritud, et nutta, liiga tuim, et tunda valu.
Mees kandis musta tihedast vihmast läbiimbunud õliriidest mantlit ja seisis keset intensiivraviosakonda, märkamata enda ümber sebivaid töötajaid.
Mehe nahk oli maamehe kombel pruuniks päevitunud, kuid ehmatus oli jume ta põskedelt kaotanud. Ta silmad olid tumedad ja sügavad, täis uskumatust. Kuigi mees tundus tugev, pikk ja lihaseline, olid ta õlad längus ja selg kühmus, just nagu oleks õhk ta seest välja imetud.
Mees mudis käes vihmaplekilist kaisukaru.
Fiona langetas pilgu ja nägi, et mehe teksaste alläär ja ratsasaapad olid mudased, ning arutles, kus oli mees haiglasse kutsumise hetkel viibinud. Ta kujutles meest töötamas mudases kaubahoovis, jätmas pooleli mingi olulise ülesande, täpselt nagu naine ise oli jätnud ära juhatuse koosoleku Sydneys, kui politsei temaga ühendust võttis.
Õud mehe näol andis tunnistust, et temagi uudised olid olnud kohutavad. Fiona tajus tema šokki, sügavat, ootamatut ning õudset nagu tema endagi oma, ja mehe rabav kannatus kahekordistas ta enda kohutava ärevuse Jamie pärast.
Üks õde astus mehe juurde. “Kas teie olete härra Drummond?”
Mees ei vastanud ja õde proovis uuesti ning kõvemini: “Härra Drummond?”
Õde puudutas mehe käsivart ja mees pööras kangelt ümber, pilk läbitungiv ja ähvardav, lõug ette lükatud ja pingest kange. Õde rääkis temaga tasasel häälel ja Fiona jälgis, kuidas nad kahekesi palatite poole suundusid. Nad tundusid täiesti sobimatud – pikk laiaõlgne mees väikese mängukaruga järgnemas lühikesele tüsedale õele nagu kuulekas laps, nagu kaugjuhtimispuldist suunatav robot.
Nad kadusid silmist ja Fiona jäi oma luupainajaga üksi.
Ta lükkas jakikäise randmelt üles ja heitis pilgu käekellale. Neli tundi oli möödas hetkest, kui ta oli saanud kohutavad uudised õnnetusest Queenslandi sisemaa kõrvalteel.
“Pean kurvastusega teatama, et üks kannatanutest on James Angus McLaren Gundawarrast,” oli seersant öelnud, “ma usun, et te olete tema õde.”
Jamie, Fiona vend, oli viidud Townsville’i haiglasse ning tema elu rippus juuksekarva otsas.
Šokk oli halvanud Fiona mõtlemisvõime, kuid Rex Hartley, tema firma vanemosanik, oli kohe abivalmidust üles näidanud.
“Võta firma lennuk,” oli ta öelnud, kui leidis näost kaame Fiona hüsteeriliselt lennupiletit kinni panemas. “Sa pead sinna jõudma nii kiiresti kui võimalik!”
Siiski oli Jamie operatsioon Fiona haiglasse jГµudmise ajaks juba alanud.
Sellest hetkest oli Fiona kõndinud mööda neid desinfitseeritud koridore ärevas uimas, segaduses ja šokis, murest murtud ja hirmust hullumas.
Ta keeldus uskumast halvimat. Jamie peab vastu, sest Jamie on alati vastu pidanud.
Fiona noorem vend oli nagu kass, kellel on üheksa elu. Ta lapsepõlves oli juhtunud lugematu arv õnnetusi. Ta oli kukkunud alla garaaži katuselt, oma jalgrattalt, ronimispuult. Ta oli jalgpalli mängides murdnud oma rangluu, kõrgushüppel pahkluu ja alati saanud terveks veel tugevama ja mänguhimulisemana. Jamie oli võitmatu.
Taeva pärast, täiskasvanuna oli ta 747-tega lennanud kõikjale üle maailma.
“Vabandust, kas teie olete Fiona McLaren?”
Fiona hüppas püsti ning pööras ringi. Ta nägi väsinud noort naist, riietatud valgesse kitlisse, stetoskoop ümber kaela. Fiona võpatas äkilise hirmuga. Nüüd kuuleb ta, kuidas Jamiel oli läinud. Ta süda hakkas halast