DЕѕungliseaduste vangid
Kati Murutar
Mahuka jutustuse aluseks ja inspiratsiooniks on eelkõige eestlaste kirgi üles kütnud džunglistaari-lugu. Autor oli nimelt üks neist, kes kaugel Malaisias igas mõttes ellu pidi jääma. Aga jutt pole kaugeltki mitte ainult džungliseiklustest ja läbielamistest. Autor kirjeldab nii otse kui kaude pigem paljudele nii tuttavat ängistuse tunnet vabaduse ja samas vabasetuse vahel elus üldse, nagu sümboliseerib ja osutab ka raamatu pealkiri. Džungliteema on üle kantud ka ühe naise igapäevasesse ellu ja tegemistesse. Jututamisstiil on katimurutarilikult tuttav, emotsionaalne ning sõna- ja mõttemänguline.
Kati Murutar
DЕѕungliseaduste vangid
Eit mäletas, aga eit suri ära
Mari annab mulle ehk andeks, et ma ei kasuta tema viimses raamatus kõiki faile, mis mu naise arvutis selle tarbeks leidusid. Tema mäletas kõiki neid taotlusi ja kujundeid, seoseid ja tõestamisi, mistarvis kavatses kaante vahele koondada ka need peatükid, mis minu arvates sinna ei kuulu. Mina olen lesena elus ja mul on õigus samuti õhata: kiidetud olgu Issand, kes lasi tõde sedapidi paista. Antud juhul siis minu-pidi.
Salamandria-avantüürile, kuhu Mari sõitis ühele oma elu paljudest seiklustest – mis jäi aga loodusseaduste ebaõigluse tõttu viimseks, ja see on mõistagi minu subjektiivne hinnang – läksid eranditult kõik vähem või rohkem, teenitult ja arusaamatult tuntud inimesed. Sellepärast tehti pärast kõigi nendega erinevate väljaannete jaoks intervjuud. Põhiliselt huvitusid Salamandrias salvestatud teleseriaali «Džungliseaduste vangid» kangelastest küll vaid kollane SS Leht ja seltskonnakrooniline Tsükkel ja üldjuhul tehti vestlused ajakirjanike initsiatiivil. Need, kes ise ei saa ega tee, peavad ju ka millestki-kellestki elama. Mõnel juhul aga ilmutasid Salamandria-retkes pettunud kuulsused ise innukust ajakirjanikele ära rääkida, «kuidas kõik tegelikult oli». Minu kadunud naine Mari kavatses ka need tõekuulutused, kus kõige rohkem just teda ennast laimati ja sõimati, oma raamatusse hõlmata. Ütles mulle, et sedasorti julmade valede taastrükk pole mitte mingi masohhism, vaid järjekordne näide sellest, et mingit tegelikkust õigupoolest polegi. Mari arutles, et eranditult igal inimesel, kes koos paljude teistega mingist seiklusest osa võtab, on oma subjektiivne pilt. Kõigi teiste omast väga erinev. Oma isiklik kujutlus nii selle kohta, mis oli silma ees kui sellest, milleni silm ei küündinud – ja mille tõlgendus tekkis kirjelduste, oletuste, kahtlustuste ja enda järgi hindamiste kaudu.
Kuna Mari on surnud, võtan endale voli toimida tsensorina. Nii, nagu tahtis tema teksti piirata ja suunata, kohendada ja kohitseda ka Salamandria-realiti korraldanud telefirma Torbik. Vahe on selles, et Mari faile nende käes ei olnud. Minul on. Sestap ei paljunda ma enam näotuid kahtlustusi ega etteheiteid, mis on kollanduses juba nagunii ära ilmunud.
Mina ei taha seda, mida ilmselt tahtis Mari – näidata, kui mürgine ja nakkavalt psühhopaatiline võib mõni isiksus õigupoolest olla. Kuidas lambist tekkinud vihkamine paneb ühe rasvunud rahvamehe naaberrahvaste naisi sõimama ja mõnitama ning kuidas ühe kliinilise leedulase patoloogiline õelus hakkab külge ka neile, keda too lihav ja igas mõttes vohav tüüp ju tegelikult samuti solvas.
Mina ei taha seda enam paljundada. Ei seda, kuidas meie vägilasest lembelaulik, kes ei tundnud õieti ei minu Marit ega seda pirakat mürgipritsi, laskis ennast mõjutada ja lollitada. Ammugi mitte seda, kuidas Mari ja kõigi teiste endast nooremate naiste suhtes tige ja kahtlustav elukutseline diiva uskus lihava leedulase intriige ning püüdis temaga resoneerudes Marit ka Nuustaku poliitikuga tülli ajada.
Selge see, et Mari kui kutsumuselt vaatleja-töötleja nägi ses kuhjuvate valede mullis huvitavaid psühholoogilisi ja psühhiaatrilisi mehhanisme ning tahtis näidata, kuidas tegelikkus moondub. Loomulikult oleks see olnud ka mõttetult suuremeelne žest trükkida o