Pilgu puudutus

Heljo Mänd

Ema ja tütre suhted, vanaema ja lapselapse suhted, pereelu, suhete põimumine…meie esivanemad mõjutavad meid ka läbi meie laste ja lastelaste.
 Autor räägib lugu kirjanikust emast ja tema vaimsuse leidnud tütrest, kes teineteisele lähenedes jagavad oma unenägusid, omaenda suhteid teistega, suhet kõiksusega…pilgu puudutusi.

Pilgu puudutus

Olen tänulik tütrele, kes kinkis mulle oma noorpõlveluuletused ja aitas kaas Kirsika kuju loomisele.

Raat ei olnud pool aastat või enamgi und näinud, kuigi ta varem oli olnud unenäosõltlane. Oli arvanud, et ei saa iialgi oma painavatest unenägudest lahti ja ometi oli saanud. Nüüd aga olid unenäod tagasi, nagu poleks nad kodunt ära olnudki – Raat oli ju ebamääraste unenägude kodu? –, ainult kojujõudjad tulid teisenenud kujul. Nad olid muutunud Kirsika unenägudeks, mis näitasid alati tegevust ja kindlat liini.

Raat oli ka ise tasapisi teisenenud. Oli hakanud Kirsikaga sarnanema, kuigi tavaliselt käib asi ümberpööratult: laps sarnaneb emale. Aga Raadu puhul oli vastupidi. Kirsika oli justkui ema ja Raat tema laps, kes tegi esimesi õpisamme. Või viis Kirsika teda kuhugi, kuhu Raat ei osanud üksinda minna?

Igal juhul oli väljakutse esitatud ja Kirsika andis talle mitu ööd järjest oma unenägusid näha, et ema julgeks ta väljakutset vastu võtta. Oli see nii või ei olnud, Raat ei teadnud, aga ta hakkas oma elu jälgima. Kõigepealt mõtles ta korduvale unenäole, kus ta nürimeelse järjekindlusega seisis igal hommikul tuisukülmast lõdisedes bussipeatuses ja ootas bussi. Kui buss tuli, astus ta kärmesti tuisu käest sooja, ja kui oli veidike sõitnud, vaatas ringi ja ehmus – buss sõitis võõrast teed mööda. Raat tormas bussiukse juurde, et järgmises peatuses maha minna, aga buss sõitis ja sõitis, peatusevahe oli üüratult pikk. Kui ta siis ükskord bussist välja sai, leidis ta ennast alati tundmatust kohast ja vaatas ringi, kellelt küsida, kuhu ta oli sattunud.

Peatuses ei olnud kunagi kedagi. Ent iga kord oli eemal müügilaud, mille taga istusid lumenägudega memmed, ees kootud käpikute ja kampsunite virnad. Nende ükskõiksed näod elavnesid vaid siis, kui laua äärde tuli ostja.

Raat aga oli kГјsija.

Ent alati oli müüjatest üks jutukam. Või kaastundlikum. Või lahkem ja õpetas Raadule igas unenäos, et kui ta astub valesse bussi, peab ta stoppnupule vajutama, muidu pole bussijuhil õigust talle uksi avada. Ma ei astunud valesse bussi, vastas Raat igal öösel. Kuigi ta ei näinud hästi numbrit, sest tuisulumi oli selle poolenisti kinni katnud, paistis lõpus kaheksa hästi välja. Meie liinil ei käi ühtki teist kaheksaga lõppevat numbrit. Nüüd käib, ütles lumememm teadjalt. Kakssada viiskümmend kaheksa. Buss sõidab juba mitu päeva ning kõik bussijuhid mõistavad silmapilkselt, kes tulevad valesse bussi. Ainult nad ei tohi sellest tulijale teatada.

Raadu meelest polnud lumememme jutt eriti usutav. Kas bussijuhid on siis selgeltnägijad, et märkavad eksitust? Siiski võttis ta unenäos võõra mõtte omaks, nagu ta hakkas ka iga kord minema selles suunas, kuhu lumememm käskis tal minna. Ja ometi astus ta uuel ööl jälle valesse bussi.

Täna hommikul ärgates jäi Raat mõttesse. Kaua ta veel oma ekslemiseund näeb? – ja jäigi mõtlema nii unenäole kui ka Kirsikale. Raat mõistis, et korduv unenägu on sümboolne. Et unenäopiltide taga on sõnum, ainult Raat ei suuda seda lahti harutada. Raat ei olnud Kirsika, kes oskas oma unenägusid mõtestada. Küllap Kirsika aitaks, kui Raat tema poole pöörduks, liiati oli ekslemise-unenäol Kirsika enda hääl küljes, aga Raat ei pöördunud. Midagi takistas Raatu palumast. Midagi, mis ütles Raadule, et ta peab ise hakkama saama. Ja ta saab, kui püüab!

Äkki mõistis Raat korduva unenäo tähendust – ja see oli märk, et Raat on õppimiseks valmis.

Nõnda oli see tõesti. Unenägu kandis endas teadet, mida Raat oli varem kogenud, aga polnud sellest õppust võtnud. Ta oli liiga sageli asunud kärsitult asjade kall