Kolm saagat PГµhjamaade muinasajast

Mart Kuldkepp

Raamat koondab endas kolme nn. muinasaja-saagade žanri kuuluvat teksti, mis algselt on kirjutatud vanapõhja e. vanaislandi keeles ning pärinevad 13.–14. sajandist. „Hervöri ja Heišreki saaga“ põhineb väga iidsel kangelasluulel, millest osa on põhjust pidada vanemaks ka „Vanema Edda“ luuletustest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapõhja mõistatusi. „Ühekäelise Egili ja Įsmundr Berserkitapja saaga“ on oskuslikult kirjutatud ja tempoka süžeega viikingisaaga, milles leidub hulgaliselt seoseid vanapõhja mütoloogia ja rahvapärimusega. „Eirekr Ränduri saaga“ on seevastu väga õpetatud ning allegoorilist lugemist nõudev tekst, millel on lähedased seosed keskaegse kõrgkirikliku kontekstiga ning ilmne kristlik moraal. Ühest küljest jätkab raamat „Völsungite saaga“ tõlkimisega alguse saanud suunda ning vahendab eesti keelde järjekordse annuse fantastilisemat laadi saagakirjandust, teisalt püüab see aga avardada kättesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mõttes ning tuua lugejani tekste, mis on mõnevõrra eriilmelised, seda vaatamata tõigale, et neid kõiki on – vahest parema klassifikatsiooni puudumisel – liigitatud ühise nimetaja alla.

Kolm saagat PГµhjamaade muinasajast

Saateks

Islandi keskaegne saagakirjandus on niivõrd mitmekesine, et seda kui tervikut on raske mingisugustegi temaatiliste raamidega piiritleda. Saagade hulka kuuluvad nii ladina keelest tõlgitud historiograa-filise, entsüklopeedilise ja religioosse sisuga tekstid (näiteks hagiograafiad ehk postula sögur), valdavalt Islandil kirjutatud ja Norra kuningasuguvõsadest jutustavad kuningate saagad (konunga sögur), peamiselt keskaegsete islandi talupoegade omavahelistest kisklemistest ja verevaenust rääkivad islandlaste saagad (íslendinga sögur) kui ka legendaarsetest kuningatest ja ammustest kangelastest kõnelevad muinasaja- ehk vana-aja saagad (fornaldar sögur). Loetelu ei ole kaugeltki ammendav.[1 - Kokkuvõtlikku ülevaadet vanaislandi kirjandusest vt. näiteks O’Donoghue2004.]

Selle raamatu kolme saagat on arvatud viimati mainitud nn. muinasajasaagade hulka. See nimetus viitab kujutatavate sündmuste toimumisajale ja kaudselt ka – kohale. Nende saagade tegevustik toimub enne Islandi asustamist 9. sajandi teisel poolel ja Norra ühendamist kuningas Haraldr Kaunisjuukse poolt (islandi keskaegses kirjanduses peeti neid sündmusi kaasaegseteks) ning hõlmab suure rahvasterändamise perioodi ja varasemat viikingiaega. Ka sündmuskohad jäävad väljapoole Islandit: need katavad suure osa Põhja-Euroopast ning kanduvad vahel väga kaugetesse maadesse (Kreeka, India), rääkimata täiesti müütilistest paikadest (näiteks Glæsisvellir, Jötunheimr). Muinasajasaagade peategelasteks on muistsed kangelased, kes on ehk osalt ajaloolise või müütilise tagapõhjaga, kuid kelle tegude ja iseloomujoonte kujutamisel on olulisim siiski saagaautori enda looming.

Taolistest tekstidest on juba eesti keelde tõlgitud selle žanri võibolla kõige märkimisväärsem esindaja „Völsungite saaga“ (Völsunga saga), „Vanema Edda“ kangelasluuletuste nn. Sigurði-tsükli 13. sajandi keskpaigast pärinev proosavariant. Käesolev raamat soovib jätkata „Völsungite saaga“ tõlkimisega alanut ning vahendada eesti keelde veel ühe jao fantastilisemat laadi saagakirjandust. Samas on tõlkija püünud avardada kättesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mõttes ning tuua lugejani tekste, mis on üksteisega võrreldes suhteliselt eriilmelised, vaatamata sellele, et neid kõiki on liigitatud muinasajasaagade ühisnimetaja alla.

Nagu „Völsungite saaga“, põhineb ka „Hervöri ja Heiðreki saaga“ enamjaolt iidsel kangelaseepikal, mida võib osaliselt pidada vanemaks „Vanema Edda“ luulest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapõhja mõistatusi. „Ühekäelise Egili ja Ásmundr Berserkitapja saaga“ on oskuslikult kirjutatud ja tempoka süžeega viikingisaaga, millel on palju kokkupuutepunkte vanapõhja mütoloogia