Nukitsamees

Oskar Luts

None

I

Nüüd oli kindel, et kaks väikest inimest suure metsa olid eksinud: juba teist korda tulid Kusti ja Iti suure sammeldanud kivi juure tagasi.

„Mina ei jõua enam käia!“ nuuksub Iti venna käest kinni võttes.

„Aga koju peame ometi saama,“ vastab Kusti. „Me ei või ometi ööseks metsa jääda – mis ütleksid isa ja ema ja vanaisa? Istume natuke, puhkame jalgu ja lähme siis ruttu; näed, pime on juba. Ma arvan, me oleme kodust kaunis kaugel.“

Õde ja vend istuvad kivi ääre maha, panevad marjakorvid kõrvale ja vaatavad otsekui nõu küsides kõrgete kuuskede poole.

Kuused kГµigutavad aeglaselt omi latvu, kuid ei juhata teed ega anna Гјhtki nГµu.

„Ära nuta, Iti,“ ütleb Kusti kivi küljest sammalt näpitsedes, „see ei aita. Küllap me koju saame. Ja kui me ka otse koju ei jõua, metsast me ikka välja saame, kui me ühtelugu edasi läheme. Eks ole tõsi, Iti? Ega me kolmat korda selle kivi juure enam tagasi ei tule.“

„Jah, aga ma ei jõua enam kõndida.“

„Puhka, küll siis jõuad.“

Vahepeal läheb ilm veel pimedamaks, mets kohiseb tasa, otsekui tahaks ta lapsi unele suigutada. Mõne aja pärast tunneb Kusti, kuidas Itikese pea tema õlal ikka raskemaks ja raskemaks jääb; aeg-ajalt väriseb väike keha veel hiljutisest nutust, siis muutub õe hingamine rahulikuks ja sügavaks. Iti magab. Iti on väga väsinud pikast käigust ja eksimisest metsas, nüüd tahavad Iti pisikesed jalad puhata.

Kusti vaatab magava õe peale ja naeratab. Las’ Iti magab pealegi natukene, las’ kogub jõudu, siis võivad nad koju minekuga veel kord õnne katsuda. Seni istub ta ise vaikselt, ei tee ühtki liigutust, mis võiks magajat eksitada.

Lähema kuuse oksal häälitseb üks hiline lind, otsekui poleks ta pika suise päeva jooksul oma töö ja toimetustega veel valmis saanud ning peaks lisa võtma öölt; muidu on ümberringi ainult vaikne unelaulu sarnane metsakohin. Siis on eemalt tasast prõginat kuulda: võib olla murdus kuiv raag mõne argliku loomakese sammul. Äkki aga kostab kusagilt öökulli pikk ja õudne huikamine. Iti kehast käib otsekui tuksatus läbi, ta avab silmad ja küsib värisedes:

„Mis see oli?“

„Öökull huikas.“

„Ma kardan, Kusti.“

„Ära karda. Öökull ei tee sulle midagi. Pealegi on ta meist kaugel. Parem ütle mulle: kas nüüd jõuad kõndida?“

„Jah, nüüd ma ikka jõuan, aga ma kardan nüüd minna. Vaata, kui pime on. Ma ei näegi minna.“

„Siis jääme ööseks siia.“

„Ei, siia kah ei taha jääda. Koju tahan.“

„No, aga kuidas siis saab? Maga veel natuke; varsti läheb valgeks, siis hakkame minema.“

„Ma kardan öökulli.“

„Öökulli pärast võid rahulikult magada, rumal tüdruk,“ silitab Kusti õe pead. „Öökull ei puutu sind.“

Itikese pea vajub jälle venna õlale, unised silmad vajuvad varsti kinni. Kusti toetab käsipõsekile kivi najale ja valvab. Ühtlasi kerkib kogu möödaläinud päev tema vaimusilma ette. Vaikne päikesepaisteline hommik; lilled õueaias ja koplis hiilgavad kastepisarais. Varase aja peale vaatamata on mesilased juba tööl, lendavad õielt õiele ning pööravad siis raske kandamiga mesipuu poole. Kodurahvas on kõik heinal peale ema, kes pererahvale hommikueinet valmistab, ja vanaisa, kes, karvane talvemüts peas, kord ühe, kord teise mesipuu juures seisatab saladuslikku põrinat kuulatades. Vanaisa on rahutu: täna on mesilaste pereheitmist oodata.

Mõninga aja pärast jooksebki vanaisa kambrisse, mässib endale rätiku pea ümber, nii et ainult silmad välja jäävad, tõmbab läki-läki sügavale pähe, paneb kindad kätte ja tõttab uuesti välja. „Tee vingu! Tee vingu!“ hõikab ta lävelt emale, mispeale viimane tüki villast riiet rulli käänab nagu pooli, pliidi all põlema süütab ning vanaisale õueaeda järele viib.

Vahepeal on õueaias suure õunapuu ümber elav liikumine alganud. Tuhanded mesilinnud keerlevad seal, õhku valju, otsekui vihase põrinaga täites. V