Veoautol läbi Lõuna-Eesti
JГјri ParijГµgi
Reisikirjad: Veoautol läbi Lõuna-Eesti, Pühajärvele, Kaluritega Uhtju saarele, Kundast Suursaarele. […] Mõned reisijad püüavad kaardi järgi jälgida läbisõidetud teed, kaotavad aga sageli orienteerumisesemed, jõuavad meie sõidust ette või jäävad maha. Teised kirjutavad märkmikesse läbisõidetud külade ja kohtade nimesid või teevad muid märkusi. Minu naaber asetab suure blokknoodi põlvedele ja kirjutab sinna põruval autol suure vaevaga tähti vedades: „Kauksi kohal jooksis koer autoga võidu ja üks vasikas tee ääres koplis laskis sellist tirelit, et…” […]
VEOAUTOL LГ„BI LГ•UNA-EESTI
Mõni aasta tagasi korraldati selliseid „ekskursioone” veoautodel sageli – kodumaa tundmaõppimiseks ja muidu lõbusõiduks, nii koolide kui ka muude gruppide poolt. Kuni kraaviajamised ja õnnetused muutusid nii sagedaks, et asi ära keelati. Kõik toimus väga lihtsalt: autoplatvormile paigutati pikad pingid, äärmised seljatugedega, keskmised ilma, ja pika redeli abil tuubiti autoplatvorm rahvast täis, külg külje vastu. Kui siis auto kihutama pistis, võisid kontide põrudes kodumaa loodust vaadelda ja tolmu neelata. Vihma ajal võidi mingisuguse seadeldise abil autole peale tõmmata presentkate, mille all tundsid end nagu kotis.
Kuigi ma selliste „autoekskursioonide” suhtes alati olen olnud skeptiline ja umbusklik, ometi otsustasin kord ühe niisuguse kaasa teha – peab ju tsivilisatsiooni saavutised ja hüved kordki läbi katsuma.
Niisiis: laupäeval kell kaksteist väljub Tartu maavalitsuse maja eest veoauto ekskursantidega – ringreisule läbi Lõuna-Eesti. Olen aegsasti kohal ja vaatan alul pealeistumise saginat kõrvalt.
Õpireisu juhiks on palutud noor magister, kes täidab ülikoolis mingisuguseid õppeülesandeid. Tal on jalas lühikesed kintspüksid ja pikad sukad, seljas paljude taskutega kuub ja peas sonimüts. Ka muu reisuvarustis on täielik: binokkel, päevapildiaparaat, kaardimapp, presendist seljakott, väga kunstlikult kokkupandav kepp ja palju muud, millele ma nime ei teagi anda. Ja mis peaasi: tal on sorav ning õpetlik jutt igal ajal võtta nagu varnast. Ta juhib pealeistumist ning asjade paigutamist ja õpetab daame, kuidas redelipulki mööda üles ronida – enne tuleb panna redelipulgale üks jalg, siis teine.
Ka muu reisuseltskond on küllaltki huvitav. Üks vanem daam hädaldab pingil istudeski: kas said kõik võileivad kaasa või ei saanud? Noor preili, kes on alles mõni minut enne sõitu õmblejalt kätte saanud oma reisudressi, kohendab ja seab seda vahetpidamata. Siis avab käekoti, vaatab peeglisse ja naeratab enesele vastu. Keegi kõvakübaraga härra palub tungivalt, et teda lubataks istuda ettepoole, kus vähem tolmu, tema kopsud ei kannatavat tolmu sees istumist välja.
Lõpuks saan ka mina kohakese taga pingiotsal. Nüüd hiivatakse redel autosse ja masin lüüakse käima.
Kivisilla vГµlvide all tГµuseb meie juht pГјsti ja alustab oma juhtimisega:
„See on Emajõe kivisild, ehitatud Katariina II poolt aastal … aastaarv on seal peal. Sillavõlvi kohal on plaat ladinakeelse kirjaga: Katariina, peata oma voolu … ei – jõgi, peata oma voolu, Katariina käsib…”
Meie muigame, magister jääb tõsiseks ja vabandab:
„Ma niisama… Minu ülesanne ei olegi ju teile linna tutvustada, vaid juhatusi anda õpireisul.”
Kivisild, (Rahvusraamatukogu, b24768327_1)
Neid juhatusi hakkamegi saama, kui Räpina teed mööda mõne kilomeetri oleme sõitnud. Kui tee ääres on lehtmetsa salk, siis öeldakse, et see on nüüd lehtpuumets, niisamuti näidatakse ka okasmetsa. Muidu aga konstateeritakse, et Tartu ümbrus on metsadest kaunis vaene.
Minu vastas istub härra, kes kogu tee nohisedes vaikib. Seevastu aga reageerib minu naaber igale nähtusele sõnaliselt. Mis silma eest mööda vilksatab, seda suu kohe kordab.
Kogu aja kuuleme märkusi:
„Näe, siin on puu tee ääres … varesed lendavad üle tee … see mees künnab juba kesa…”
Võnnu kirikust kihutame eemalt mööda, aga Ahja mõisas