Alutaguse metsades

JГјri ParijГµgi

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”  Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:  „Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe — otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”

JГјri ParijГµgi

ALUSTAN REISU

Гњhel kevadel, kui kГјlastan oma poisikesepГµlve kodu, mГµtlen ja arutan:

Su elusaatus on olnud selline, et oled läbi rännanud laia Venemaa risti ja põiki, oled sõitnud Volgat mööda kuulsa röövlipealiku Stenka Razini jälgedes; oled käinud kaks korda Kaukaasias, ulatunud üle Uurali mägede mõõtmatusse Siberissegi. Rumeenia on sul läbi tambitud jalgsi, kord pidid Doonau jõkke isegi uppuma; Karpaatide mäekülgi-orge ja Poolamaa poriseid teid näed nüüd aastate järel uneski nii selgesti kõigi üksikasjadega, et tunned väsimust sääremarjades ja valu pihasoontes — püssi ja rasket sõdurikotti kandes. Siis oled rännanud Soomes, sõitnud alla Oulu jõe koskedest ja jõudnud piirini, kus päike suveööl ei lähe looja. Aga ütle, kas tunned oma kodukohta — nii viiekümne-kilo­meetri­liseski ringis? Ei tunne.

Ja siis tuleb meelde, et poisikesepõlves sõitsid võõrad kaupmehed külla, regedel suured koormad puunõusid. Neilt osteti ikka mõni vann, toober või pesupali. Veel praegu mäletan, et armastasin nende koormate ümber keksida, näpuga üle sileda puunõu tõmmata ja nende vaigust lõhna sisse hingata. Teised mehed tõid toole, kolmandad vokke, — kõik nad öeldi olevat kõrvenurga mehed, sealt Avinurme ja Tudu kandist, kus olevat suured sood ja mõõtmatud metsad. Karud möirgavat toa taga metsas, kuna hundid kippuvat talveti lambalauta.

Nende meeste kodukohti sa pole näinud, ja ometi pole nad kaugel.

Kui isa hakkas ehitama uut maja, siis tõi palgid Tudu metsast. Iga selline reis kestis kaks päeva. Ta sai kogu talvesüdame vedada, enne kui sai majatäie palke koju. Aga igal õhtul nurusin siis isalt jutte Tudu metsadest ja pärisin, kas ta oma reisul karusid ja hunte juhtus nägema. Neid ta küll ei näinud, aga suurtest metsadest ja kõrvenurga meeste elust teadis jutustada mõndagi.

Jah, seal olevat tõepoolest suured metsad ja laiad sood. Mõnes kohas on noor mets nii lihe, et sealt kuidagi läbi ei pääse, teisal on jälle nii kõrged puud, et müts kukub maha, kui pea selga ajad ja otsa vaatad. Inimasulaid on seal vähe, need asetsevad laiali mööda metsi ja rabasid kõrgemail kohtadel, soosaartel. Mõni talu asetseb nii üksikult kuski soosaarel, et lähema naabrini on kümme-kaksteist versta maad. Ega sealt muul ajal hobusega välja pääse kui talvel, kõik metsa- ja sooteed on tümad ja läbipääsematud, jala veel kuidagi võid läbi minna, aga hobusega ei saa. Kõik käigud ja veod tuleb teha talvel — sool, suhkur, raud ja muu poekraam talveteega kogu suveks ja sügiseks valmis tuua.

Nende k