Hektor

Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski filosoofiline jutustus.

Jaan Kaplinski

Hektor

HEKTOR

Pühapäev

Täna sai mulle selgeks, el sedasi ei saa enam väga kaua kesta. Toiduvarude poolest võiksin elada siin veel ligemale aasta. Siin on ju lausa kindlus. Aga ma nägin valvekaameratest, et mingid kahtlased kujud käivad ümber meie aia. Ma ei saa aru, kas nad on vargad või erariides politseinikud.

Paistab, et aega ei ole palju. Ma teadsin, et on suur risk, et keegi tuleb siia uurima, kuhu peremees on jäänd. Seda ei tohi juhtuda. Kõik peab kaduma enne, kui inimesed selle jälile saavad, mis siin äärelinna vaikses villas toimus. See oleks kohutav. Ma olen teind, mis ma oskan, et seda takistada. Ma vastan e-mailidele ja mõnele kirjale, võtan kastist posti ja täidan korralikult prügikonteinerid. Arved maksan interneti kaudu ülekannetega. Aga õues ma saan toimetada ainult öösi, kui keegi ei näe, ja linna ma ei saa ise minna. Ma ei saa ka kedagi palgata, kes seda minu eest teeks. Iga päev võib midagi juhtuda elektriga või veevärgiga või katsub keegi siia sisse murda. Ma ei saa häiresüsteemi välja lülitada, siis nad tuleksid valvekeskusest asja uurima. Ja see oleks lõpp.

Lõpp nagunii, lõpp on ligi. Veel aga on mul võimalus valida, kuidas ja millal. Ja ma ei ole seda “millal” valind. Ma tahaksin paar asja lõpetada, enne kui see kõik siin suure pauguga õhku lendab. Ma tahan, et lõpp oleks tõesti lõpp, et midagi ei jääks. Midagi, mille järgi nad võiksid taibata, mis siin täpselt tehti.

Tema katsemärkmed ma olen juba hävitamiseks valmis pannud ja kõik salvestised kustutand. Ainult see seif. See on mul hinge peal. Ta näitas mulle üht käsikirja, mida ma tahan tingimata lugeda. Ma pean selle kätte saama. Ma pean seifi võtme leidma. Olen iga päev otsind, aga seni tagajärjetult. Ma usun, et leian selle. Ta on kindlasti mingis totras kohas, ta ei ole võtit peitnud, on selle lihtsalt kuskile unustand või kogemata kuskile pilland. Varem või hiljem ma satun selle peale. Siis ma saan rahulikumalt surra, nagu nad kõik on surnud. Nii nagu viimane meist peabki surema. Loodan, et tal ei olnd midagi pangaseifi pandud, vähemalt ei leidnud ma tema paberitest midagi selle kohta. Ka siis kui see temaga juhtus ja ta mulle oma viimased sõnad ütles, ei nimetand ta seda. Ma usun, et ta oleks seda kindlasti öelnud, kui oleks midagi olnd. Mui jääb kirjutada see lugu siin, nimetage seda pihtimuseks, kui soovite, ja siis hävitussüsteem aktiveerida.

Õnneks ei ole tai siin sugulasi ega sõpru. Ega temasugusel inimesel neid vist olla saagi. Küllap sellepärast ta alustaski neid eksperimente, küllap sellepärast olime siin meie. Mina, Hektor, Achilles, Odysseus, Nestor ja teised, keda enam ei ole. Mina olen viimane ja minul tuleb lõpule viia see, milles me kokku leppisime.

Nende kehad on veel alles. Tema, peremehe oma ka. Külmas, kilesse pakitud. Nad ootavad seal nagu Lumivalgekesed klaaskirstudes. Kas printsi? Ei, printsi ei tule. Ma käin neid vahel vaatamas. Nad meeldivad mulle isegi surnuna. Ei, ma ei oska öelda, et nad oleks ilusad. Olen püüdnud aru saada, mis on teie, inimeste, iniminimeste meelest ilus, aga ei ole saand. Ju on ilu mallid kodeeritud meie geenidesse ja minul on nad teised, saadud eelmisest elust, esivanematelt. Neid ta mul ei muutnud. Küllap ta ei pidand seda oluliseks. Teda ei huvitand ilu või ei julgend ta näidata, et huvitab. Intellekt oli see, mis teda huvitas. Intellekt, teadus oli talle enam kui ilu, enam kui inimesed. Enam kui meie, ükskõik, kelleks meid siis kutsuda.

Vahel ma mõtlen, kes meie ikka talle oleme. Õnnestunud eksperimendi tulemused, elustatud kunstiteosed, ise endale loodud sõbrad? Või midagi muud? Viimane pool aastat ta rääkis minuga palju, võiksin vist öelda, et ta peaaegu usaldas mind. Aga ainult mõnes asjas. See oli pärast Achillese ja Nestori surma. Nende surm viis ta üsna rivist välja. Mulle tundub, et ta kartis midagi. Tal oli ehk plaanis ka iseendaga midagi ette võtta. Vahel ma mõtlen, et ta tahtis inimesest edas