Kuradisaare ingel

Levi Henriksen

Mida teeb üks 10-aastane tüdruk, et oma lahutatud vanemaid tagasi kokku sokutada? Raamatu peategelasel Astridil on hea plaan, kuid algselt polnud selles kindlasti inimröövleid, jalaluumurde ja Jugoslaavia sõjapõgenikke! "Kuradisaare ingel" on tuntud Norra muusiku ja kirjaniku Levi Henrikseni (s. 1964) esimene lasteraamat ja seda armastavad nii lapsed kui kirjanduskriitikud. Peategelane Astrid on otsekui tänapäeva Pipi Pikksukk, kelle põnev seiklus Kuradisaarel ei jäta kedagi külmaks.

Levi Henriksen

Kuradisaare ingel

1

Kui ma kümneaastaseks sain, võtsin vastu otsuse, et suuremaks ma enam ei kasva. Sest kui inimene suuremaks saab, jääb tal peas ruumi järjest vähemaks. Kõigepealt ei olnud isal ruumi ema jaoks. Siis ei olnud emal ruumi isa jaoks, samas kui minul pidi jätkuma ruumi nii ema, isa kui nende uute elukaaslaste jaoks.

Minu isa elukaaslane, ehk siis minu võõrasema, on meditsiiniõde ja mina kutsun teda Poni-Piaks. Tegelikult talle ei meeldi hobused ja see pole ka ta päris nimi, aga minu arvates sobib see talle hästi, sest tal on piklik nägu. Vanaema ütleb, et ta ei tea kedagi teist, kellel oleks elavam kujutlusvõime kui mul. Ta ütleb ikka, et kunagi hakkan kirjutama stsenaariume teleseriaalidele, kus ma ise mängin peaosi.

Teater ja näitlemine on mulle alati meeldinud ja vanaema keksib oma sõbrannade ees, et meie peres ei oska keegi nii hästi teisi järele teha kui mina. Kord kuulsin teda ütlemas, et kui ma täiskasvanuks saan, ootab mind suur tulevik. Ma ei ole talle veel öelnud, et ma üldse ei plaanigi suureks saada. Ma kardan, et see kurvastaks teda väga.

Ema elukaaslase nimi on Domrot. Kuigi tegelikult ei ole ka temal sellist nime, aga ma lugesin Гјhest raamatust, et inimesi saab haihtuma panna, kui nende nime kolm korda valjusti tagurpidi Г¶elda. Domrot. Domrot. Domrot.

2

„Kaks minutit veel!” ütleb õpetaja Larsson ja teeb kahe sõrmega võidumärki, nagu poliitikud teevad, kui tahavad rahvast uskuma panna, et kõik saab korda, kuigi kõik ju teavad, et nad kahtlevad selles ise ka.

Ma noogutan ja ütlen iseendale, et nüüd tuleb end vaid lõdvaks lasta ja rahulikult võtta. „Rahulikult nagu hauas,” ütleb vanaema ikka. Mina olen laval olemisega harjunud ja tekst on mul täiesti peas. Pealegi läks peaproov eile nii hästi, et mul ei ole mitte kui millegi pärast muretseda. Siiski ei suuda ma heita peast mõtet sellest alatust poliitikust, kes võidumärki näitab, sest tegelikult mul kõhus keerab. Ma olen päris närvis. Mitte etenduse pärast. Muretsen selle pärast, kas ma ikka tõesti jõuan pärast avastseeni üles kojamehe ruumi ja jälle tagasi, enne kui pean uuesti lavale minema.

Saal on üsna täis ja kardinapraost näen ma Poni-Piat, oma võõrasema, kolmandas reas istumas. Tema hele hiigelsoeng särab kui prožektor või otsekui tema pea tagant tõusev päike. Samas reas istusid eile peaproovis ka ema ja isa. Kummalisel kombel õnnestus neil istuda üks ühel, teine teisel pool kehalise kasvatuse õpetajat, keda mina kutsun Juudo-Jenseniks. Õpetaja hiigelturi neid eraldamas, nägid ema ja isa välja nagu kaks pabistavat pätakat, kelle nende pirakas isa on hambaarsti juurde viinud. Esietendusele ei saanud kumbki neist tulla, sest pärast lahutust on neil palju tegemist meie Rootsi suvekodu müümisega.

Vaatan jälle oma võõrasema. Võõras ja ema koos on uskumatult tobe sõnaühend, aga kui mõtlema hakata, siis sobib see võõras sinna Poni-Pia puhul hästi.

Võõras nagu miski, millest hästi aru ei saa. Keegi kuskilt kaugelt maalt, ja kes räägib keeles, mida uneski ei ole näinud ja millest keegi aru ei saa.

„Astrid,” sosistatakse äkki mulle kõrva, nii et ma karjatan.

„Vabandust,” ütleb õpetaja Larsson ja astub sammu tagasi, „aga sa kaod muidu päris oma mõtetesse ära, tahtsin sind üles äratada.”

Seda öeldes teeb ta sõrmedega õhus jutumärke. See on minu meelest maailma kõige nõmedam komme, eriti pärast seda, kui