Jantsa kalaraamat
Jaan Tangsoo
Jantsa kalaraamatu näol pole tegemist käsiraamatu ega õpetussõnade kogumiku, vaid mõnusa juturaamatuga, kus autor püüab jagada oma tähelepanekuid ja kogemusi, mida ta on omandanud peaaegu neljakümneaastase kalastajakarjääri vältel Lõuna-Eesti jõgedel ja järvedel. Lisaks vee-elukatele on teoses juttu loomadest ja lindudest, kellega autor on kalastades kohtunud. Ka kõneldakse siin kalatoitudest ning kalameeste raudsest tervisest, mis lubab neil kahekümnekraadise külmaga paljakäsi jääaugus solberdada või vedeleda ka vihmase ilmaga ööde kaupa jõgede-järvede ääres ilma, et nad sellest nohugi saaksid. Raamat pakub lugemis- ja mõtlemisainet nii täiskasvanutele kui ka neile, kes saavad täiskasvanuiks aastate pärast.
Jaan Tangsoo
Jantsa kalaraamat
SAATEKS
Tahan eeldatavale lugejale sissejuhatuseks öelda, et antud kirjatüki näol pole tegemist mitte õpetussõnade kogumiku, vaid pigem isiklike fragmentaarsete mälestustega, mis kogunenud nende ridade autori mällu enam kui neljakümneaastase kalastajakarjääri vältel. Jantsa kalaraamat pole mitte aabits, vaid lugemik, mitte käsiraamat, vaid arvamuste ja muljete üpris kaootiline kogumik. Seega ei pretendeeri see raamat mingile absoluutsele tõele ning selleks on mitu põhjust.
Kõigepealt juba see, et kalapüügiga seonduvate üksikasjade hulk on sedavõrd määratu, et ükski inimene pole võimeline neid ühte väikesesse raamatusse koondama. Niisamuti on igal kalamehel ja – naisel oma arvamused, kogemused ja meetodid. Neid kõiki ühe mütsi alla viia ei ole võimalik ja see pole ka vajalik. Nimelt on kalapüük selline harrastus, mille ainsaks raudreegliks on see, et siin polegi mingeid reegleid. Nii ei näe Jantsa enesel olevat mitte vähimatki õigust öelda, et ühes või teises situatsioonis peab tegema või toimima just niimoodi, aga mitte kuidagi teisiti.
MГµnel, kes selle igavavГµitu sissejuhatusega juba siiamaani on jГµudnud, tekib nГјГјd ehk kГјsimus, miks on raamatul sihuke pealkiri? Ning veel: miks raamatu autor end sedasi nimetab?
Põhjus on tegelikult väga lihtne. Nimelt on Internetis päris mitmeid eestikeelseid kalastajatele mõeldud lehekülgi, mille foorumites ja jututubades kalastajad kogemusi vahetavad või siis niisama arutlevad. Jantsa on minu kasutajanimeks neist suurimas, mis ilmub arvutiekraanile siis, kui toksida otsinguisse sõna kalale.ee. Kokku on meid seal enam kui veerandsada tuhat liiget, pluss veel teadmata hulk niisuguseid kõrvaltkiibitsejaid, kes pole endid kasutajaliikmeks registreerinud. Seega võib meie seltskonda nimetada praeguse Eestimaa üheks kõige võimsamaks massiliikumiseks, sest kui palju on meil selliseid parteisid või erakondi, kes võiksid uhkustada nii suure liikmete arvuga?
Siit ka põhjus, miks ma seda raamatut üldse kirjutama olen hakanud. Meie rahvarohkes foorumis kostab alalõpmata küsimus: miks on eestikeelset kalastamisteemalist kirjandust meie raamatulettidel nii vähe? Võiks ju olla palju rohkem. Seda enam, et õigupoolest muutub iga ilmunud kalastamisest pajatav raamat juba õige pea defitsiidiks. Lausa rariteediks, mille eest need, keda on tabanud hirmus ja parandamatu kalastamisepideemia, on nõus maksma ja maksavadki lausa üüratuid summasid.
Tekkis tahtmine seda lünka täita. Tekkis soov aidata omalt poolt kaasa sellele, et meie kalameestel ja – naistel, alates pisikestest kuni kulupeadeni välja, oleks puhkehetkil võimalik lugeda-sirvida midagi niisugust, mis seondub nende hobiga.
Niisamuti võib nii mõnelgi nüüd tekkida küsimus, et kust ma võtsin selle väheke ehk lapsikuna näiva nime – Jantsa?
Umbes nelikümmend ja veel enamgi aastat tagasi, kui olin veel päris pisike, oli meie ülekoridori naabriks keskealine meesterahvas, keda ma hüüdsin onu Ruudiks. Väiksena käisin alalõpmata tema pool. Ta oli kodune inimene ning leidis minu jaoks alati aega, tal oli tahtmist ja oskust mind ära kuulata, igasugu keerulisena näivaid asju lihtsaks seletada ja vajaduse korral ka nõu anda. Ma sain temaga nii hästi läb