Pym Pettersoni Г¤pardunud perekond
Heidi Linde
Pym Petterson on 11 aastat vana, tal on isa ja ema ja kaksikutest õde-venda Sigmund ja Sanna. Pym (mis kummaline nimi!) tunneb huvi veidrate faktide vastu, temaga juhtub alati midagi, ja tema seltsis ei hakka kunagi igav. Tuntud Norra kirjaniku Heidi Linde humoorika raamatusarja esimeses osas saab Pym ülesandeks kirjutada tõestisündinud loo oma perekonnast. Kuid Pymil ei tule ühtegi head mõtet pähe. Sest tema perekond on ju nii…ÄPARDUNUD!
Suur tänu Lukasele tarkade ettepanekute ja abi eest selle raamatu kirjutamisel.
Aitäh ka Huldale, Sofiale ja Ingrid Katrinele.
1
Lego-autodest, perspektiivist ja ГјlelГµhnastatud stjuardessidest
Kõik sai alguse päeval, mil meie õpetaja Hilde ütles, et tal oli tulnud lausa hiilgav idee. See oli mai lõpus ühes emakeeletunnis ja ausalt öelda olin ma juba oodanud sellist tundi, kus pidi ainult parasjagu kaasa mõtlema. Kus sai aknast välja vahtida, mõelda suvest ja peatsest Londoni reisist, samal ajal kui Hilde räägib näiteks tegusõnadest.
Aga nii olin ma mГµelnud niisiis enne, kui Hilde meile Гјtles, et tal oli tulnud lausa hiilgav idee.
Hiilgav idee seisnes selles, et kГµik pidid kirjutama lГјhikese loo oma perekonnast.
Millestki, mis oli päriselt juhtunud, kas siis meie endi või mõne pereliikmega. Siis loeme oma lood teistele ette ja pärast riputame need klassi tagumisele seinale suure papist puu otsa.
„Kõik saavad endale ja oma perele oksa,” rääkis Hilde õhinaga, „ja siis riputate oma loo puu oksa külge. Kas pole mitte vahva mõte?”
Minu suureks Гјllatuseks paistis sedamoodi, et kГµik teised olid Hildega Гјhel nГµul, pidades seda tГµesti vahvaks mГµtteks.
Nii Jonas kui Eline olid juba oma vihikutesse midagi kirja panema hakanud. Isegi Omar, kes pidevalt kõikide Hilde antud ülesannete ja kodutööde üle kaebas, vahtis kavalal pilgul ja äraoleva naeratusega aknast välja, nagu oleks ta midagi eriti põnevat meenutanud.
Mina tõstsin aga käe üles.
„Mis mõttes päriselt juhtunud?” uurisin mina.
Hilde seletas, et seekord ei peaks me midagi ise välja mõtlema, vaid jutustama mõne tõestisündinud loo.
„Sest absoluutselt igaühel on oma perest midagi põnevat rääkida!” oli Hilde veendunud.
Vaat just selle koha pealt oli Гµpetaja minu arvates liiga optimistlik.
„Kas poleks mitte toredam kirjutada näiteks universumist?” tegin ettepaneku.
„Pym, eelmisel korral sa juba kirjutasid universumist,” vastas Hilde.
„Nüüd ma tean! Kirjutame veidratest faktidest!” hüüatasin mina.
Vaatasin klassis ringi ja mõtlesin, et sellisele ettepanekule järgnevad kindla peale aplaus ja rõõmuhõisked.
Veidrad faktid, noh! Täiega lahe!
Aga mitte keegi ei rõkanud rõõmust. Vaid mõni üksik viitsis üldse minu poole vaadata. Ja needki olid sellist nägu, justkui vaataksid nad parajasti loomaaias maailma kõige igavamat looma.
„Hea mõte, Pym, aga seekord jääme siiski perekonna juurde,” ütles Hilde.
„Oled sa ikka päris kindel?” küsisin igaks juhuks üle.
Hilde noogutas. Hilde oli kindel kui kalju.
Tegelikult ei usu ma, et oleksin teda kunagi varem nii kindlana näinud, ja just samal hetkel tõstis Omar käe:
„Kas mina tohin esimesena oma loo ette lugeda?” küsis ta.
Pärast tunni lõppu, kui ma kotti kokku pakkisin, tuli Hilde minu laua juurde.
„Huvitavad lood on tihti palju lähemal, kui me arvata oskame,” ütles ta.
„Arvad või?”
„Enamasti piisab vaid sellest, kui asju väheke teise nurga alt vaadata. Tuleb vaid sammuke kõrvale astuda,” seletas Hilde.
Astusin pika sammu kraanikausi poole.
„Siit pole midagi uut näha,” ütlesin mina.
Hilde pani käed rinnale risti, aga tegelikult ei olnud ta praegu range ja tema suunurgas vilksatas naeratus.
„Mina arvan ikkagi, et veidratest faktidest oleks palju põnevam kirjutada. Kas sa teadsid näiteks, et inimene kasutab kolmesadat eri lihast ainuüksi tasakaalu hoidmiseks, kui püsti seisab?”
„Pym.”
„Või et toidul kulub vaid seitse sekundit, et suust makku jõuda?” kü