Silm

Jaan Kaplinski

"Lühiromaan "Silm" koondab endas Kaplinski parimad looja-omadused, intensiivse sisevaatluse, teo- ja filosoofilise diskursuse ning allegooria. Lugu kõikejälgivast ja erinevates kehastustes korduvast "silmast" on lisaks viimaste aegade parimale filosoofilise proosa näitele ka õpetlik jutt kõigile neile, kes arvavad end võimelised elama absoluutselt vabana." (Rein Veidemann, Eesti Päevaleht 10.03.00).

SILM

Ma käisin I-ga samal kursusel, aga ei oleks temaga tuttavaks saanudki, kui ei oleks olnud üht sügisest kolhoosisolemist, kus ta end täis jõi ja äkitselt rääkima hakkas. Koolis oli ta vait ja rääkis vaid siis, kui õppejõud küsisid, muidu istus omaette loengul või raamatukogus ja kirjutas ülihoolika koolilapse-käekirjaga midagi suurtesse kaustikutesse.

Jah, tookord kolhoosis olime päev otsa viljakotte vedand, õhtul tuli kuivati juurde esimees ja kutsus meid poisse sauna. Seal oli õlut ja ka kangemat. Seda ei olnud I. vist elus palju pruukind ja nii ta ära vajuski. Ta nägu kiskus laiale naerule; teiste jutust ta osa ei võtnud, ainult ümises vahetevahel mingit šlaagriviisikest. Siis ta kadus. Kui hakkasime minema, hõikasime teda ja otsisime siit-sealt, aga ei leidnud. Ilm oli soe, vihma ei sadand, mõtlesime, et küli ta ise välja tuleb, ja ronisime veoautosse, mis pidi meid viima rahvamajja, kus ühes kõrvalruumis olime end sisse seadnud. Veoauto sõitis õuest välja, pööras sireliheki tagant vasakule ja pidurdas siis äkki, nii et meie kastis üksteisele otsa lendasime. Keset teed lamas I. Ta ei maganud, lihtsalt lebas seal ja liigutas käsi ja jalgu nagu selili kukkund sitikas. Tõstsime ta veoauto kasti ja sõitsime rahvamajja. I. oli vait, ei vastand ei küsimustele ega hurjutustele.

Järgmisel päeval oli meil tööd vähem ja saime varem õhtule. Kui tulime sööklast – see oli rahvamaja ühes tiivas –, astus I. äkki minu juurde ja küsis, kas ma usun Jumalat. Ma olin sellisest küsimusest natuke üllatund ja vastasin midagi tavalist, umbes nii, et ma ei tea, aga väga võimalik, et mingi kõrgem jõud, mingi ülijõud või üliteadvus on olemas. Ta naeratas selle naiiv-voltaire’liku seletuse peale ja ütles, et tallaks minuga rääkida. Aga mitte siin, kas ma ei taha tulla temaga jalutama.

Läksime kõndima mööda teed, mis viis metsa poole ja läbi metsajärvele, kus poisid kalal ja vähil käisid. Ning ta rääkis ja rääkis, ühe õhtuga vist rohkem kui seni kahe ülikooliaastaga. Mul on nüüd kahju, et ma seda, mis ta rääkis, tookord üles ei kirjutand. Aga sellised me noored oleme – usaldame liiga oma mälu ja oleme liiga vähe huvitatud teistest inimestest. Häda pole niipalju selles, et ma oleksin tema jutu unustand, kui selles, et tema mõtted lähvad mul nüüd enda omadega segi; ma olen nende juurde palju kordi tagasi tulnud, olen neid ikka ja jälle ümber ja edasi mõelnud.

Ta ütles, et Jumal on tema elus reaalsus, aga reaalsus, millest ta ei tunne mingit rõõmu. Ta tunneb end katseloomana, keda jälgib kellegi uuriv Silm. See Silm jälgib ilmselt kõiki, enamik meist seda aga ei taju. Miks tema tajub ja mitte teised? Ta ei tea, on aga mõelnud, et võibolla on inimesed mingis hüpnoosis, neid on kuidagi mõjutatud, et nad ei tajuks, et neid vaadeldakse, et nendega eksperimenteeritakse.

Ma tahtsin muidugi teada, kuidas ta seda Jumala uurivat silma tajub. Ta ütles, et seda on raske seletada, Jumala silma ei näe, aga tajub, tunneb. Kas see Silm on materiaalne või ei? Mida tähendab “materiaalne”? Nähtavat, kombatavat, rasket. Seda see Silm ei ole, aga ta on osa tõelusest, on materiaalne mingis laiemas mõttes nagu kõik tõeline. Võib-olla oleme meie eristatud osast mateeriast, nimetame seda siis peen- või hüpermateeriaks, nii et me seda ei taju. Võib-olla on see uuriv Silm varjand end meie eest ekraaniga, mis laseb informatsiooni läbi ainult siit sinna: tema näeb meid, meie teda ei näe. Kuidas see on füüsikaliselt võimalik, I. ei osand arvata, kuigi oli püüelnud füüsikaraamatutest sellele küsimusele